Viimane aasta on läinud kiirelt, ent samas ka venivalt. Küll aga märgatavalt kiiremini kui gümnaasiumi lõpuaasta. Nüüd siis hakkabki peale see aeg mil ajaratas halastamatul kiirusel edasi ja edasi ketrama hakkab. Kuni ühel hetkel avastan, et ma ei olegi enam nii väga noor...
Oleks ju tegelikult võinud eelmisel aastalgi ülikooli minna, kuid ma olin nagu lagunev maja mida hoidsid püsti kaks mädanenud tala. Olin väsinud ja tüdinud koolist, pingetest, valust. Vajasin seda vaba aastat, et enda sisse vaadata ja hingel veidi terveneda lasta.
Nüüd on tulemas järjekordne sügis. Minu kõrval lebab kaks uut valget kardinat, mida kaunistavad langevate lehtede motiivid. Veidi kurb on võtta enda akendelt rõõmsad oranžid kardinad, kuid elu on alati liikumises ja sügist alustan sügise kardinatega :)
Ma tunnen veidi ärevust, veidi hirmu ja isegi häbi enda uue eriala vastu, mida ülikooli õppima lähen.
Olen oma elustiili muutnud. Proovin toituda vastavalt, et tähelepanupuudulikkusega toime tulla. Et suudaksin enda tegemisi lõpuni viia.
Mu elu on päris segapuder olnud, aga sügaval sisimas tean et mul on potensiaali olla edukas. Pean jõudma endas paremale selgusele, et mis on see mida TAHAN ja treenima endas järjepidevust ning kohusetunnet, et saavutada oma eesmärke.
