Ma tahan näha maailma! Tahan näha elu värve ja kogeda seiklusi. Tahan teha, tulla, minna... Tahan tunda, et ELAN! Miks ei võiks kõik unistused täituda? Miks ei võiks mu valutav süda leida rohtu, mis kosutaks? Igatsen su järgi, armas, kuid igatsen ka tunda, mis on elu.

Keegi tark on öelnud, et kui oled põrgus, siis jätka oma teekonda. Põrgu on meeleseisund ja kui sellest välja tuled, jõuad valguseni. Millal minu valgus paistma hakkab?

Kallis, kus sa oled? Ootan ja igatsen sind! Kallis, sina, kes sa mind mõistad! Saadan su poole oma suudlused ja kallistused. Kingin sulle oma armastuse...

Kirjutan üle tüki aja siia jälle. Dieediga on lood nii, nagu nad on. Ehk siis et võtan pidevalt hoogu, et alustada. Alustaksin kohe, kui tooraine ja finants oleks piiramatu.

Mu elu eesmärk on tervis korda saada. Ja peale seda? Mis on järgmine eesmärk? Leida mees kellega koos elust rõõmu tunda. Kellele rääkida oma valust ja rõõmudest, luua koos midagi põnevat.

Nii palju on mu eluke paremaks läinud, et olen saanud ravidieedi inglise keelsed retseptid välja prinditud ja probiootikumi tooraine on samuti nüüdseks olemas. Retseptid on ilusti kilekaante sisse pandud ja mappi köidetud.

Ma tahan et see udu sees elamine juba läbi saaks. Et minu ellu hakkaksid ilmuma vastused ja võimalused. Kogeksin õnne ja mõistmist. Sünkroonsust. Palvetan, et jumal mind kuuleks ja aitaks...

Viimased päevad pole just kiita olnud. Olen söönud hunnikutes šokolaadi, šokolaadikomme... eile näiteks ei söönud mitte midagi värsket ega rohelist, kuigi mu keha justkui nõuab seda.

Täna hommikul sõin suure kausitäie basmati riisi, ghee ja vanaema tehtud moosiga. Enne seda jõin kummeliteed ingveri ja meega. Praegu tunnen end igal juhul uimase ja imelikuna. Pea on justkui laiali otsas. Ma tõesti tunnen nüüd, et süsivesikuid tarbides tunnen end palju halvemini, kui valgurikast toitu süües. Peaksin tegema sellest omad järeldused.