Here I am again. Mõneti olen nagu käega löönud kõigele, mõnesmõttes jälle tahan korda saada end. Tabletid mis ma tellisin jõudsid kohale ja eile õhtul võtsin esimest korda melatoniini. Magasin kuidagi rahulikumalt, aga samas terve öö nägin und nagu tavaliselt, niisiis päris sügavalt ei maganud ka. Nii raske on leppida sellega, et mu pere ei pööra mulle tähelepanu ja et nad mind alati hukka mõistavad. See, et ma siin maailmas nagu täitsa üksi olen, see ongi kõige hullem. Ma ei tea kuidas sellest kõigest välja tulen aga loodan, et tulen.
Praegu on mul siin teekruus kõrval, joon tee ära, ja lähen magama. Rohkem polegi midagi öelda.
Ja PS. Ma vihkan kodus istumist! Olen kodukana ja räägin teistele et ahh ei viitsi kuskile minna. Tegelikult viitsiksin ja vägagi, kuid selline ebasotsiaalne olen juba 8 aastat olnud. Ma ei tea kas oskangi teistmoodi olla enam.
No comments:
Post a Comment