Täna siis esimene pool päevast olin närviline ja ärevil, teine pool päevast rahulikum. Käisime onu sünnipäeval ja sõime head-paremat:) Millele olen mõtlema hakanud on see, et üks kutt kellega kunagi sebisin... et ma ei ole teda senimaani vääriliselt hinnanud. Alles nüüd hakkan täie aruga mõistma, milline kullatükk ta on! Väga hea inimene, kuid ega seegi ei päästa tegelikult, sest nii kurb kui see ka pole, ma ei tunne temaga koos olles, et ta mõistaks mind 100%.
5HTP on super! Tunnen end palju rohkem "paigas" olevat, peale seda paari päeva kui olen teda tarvitanud.
Mulle teeb endiselt haiget minu minevik, nii see, mis puudutas kooli kui ka see, mis puudutas peret. Selline tunne, et pere ei armasta mind ja see tunne on hulluks ajav.
Elan päev korraga ja ootan päeva, mil mu tervis on täielikult taastunud, tervenenud.
Homme saan endise klassiõega kokku. Saab natuke juttu räägitud :)
No comments:
Post a Comment