Ma olen mitu-mitu aastat elanud nagu udu sees ja siiamaani mai saa päris hästi aru miks see nii on. Vahepeal on mul selline tunne, et tahaks midagi lõhkuda, kellegi peale karjuda....
VIHA. Jah, viha tunnen. Raevu, kurbust, pettumust... aga ei saa neid tundeid eriti välja endast. Settivad ja seisavad minu sees, kuigi kergem oleks, kui need lõpuks läbi elaksin ja kõrvale paneksin.
Hakkasin mõtlema, et huvitav, kui tegelikult mul ei olegi maos mingit bakterit ja mul pole sees mingit põletikku, vaid ainus probleem mis on, on ärevushäire ja sellest tulenevad ka kõik teised hädad? Kui nii, siis kuidas ma sellest ärevusest üle võiksin saada?
Tellisin endale mitmesaja euro eest ravimeid USAst (siin on osad neist retseptiravimid) ja hakkan neid varsti võtma. Arstile ma minna vast ei kavatsegi enam, abi sellest niikuinii ei ole.
Kuigi ma tahaksin omada kõiki materiaalseid hüvesid, mis maailmas olemas on, siis kõigest kõige rohkem igatsen toetuse ja armastuse järele. Ma tahan, et mul oleks palju sõpru, kes mul pidevalt külas käiksid. Tahaksin ise käia inimestel palju külas, reisida, pidutseda, teha hulle asju, elada elu kogu selle erksates värvides. Soovin hästi intensiivselt end välja elada ning seejärel siirduda rahuseisundisse.
Ma pean enda sees rahusama selle osa endast, keda ema on ehmatanud ja hirmutanud, ning kes on seetõttu segaduses ja ei oska eluga edasi minna. Aitaks Jumal mind sellega!
No comments:
Post a Comment