Siin ma olen, jälle blogisse sissekannet tegemas. Praeguseks olen omadega nii kaugel, et sain ülikooligi sisse. Mitte küll sellisele erialale kus mu eluunistus õppida oleks, kuid millegagi peab ju tuleval aastal oma aega sisustama.

Eile oli mul järjekordne kohtumine psühholoogiga. Juba viies kord kui mu mälu mind ei peta. Mul vist ikkagi on kasu seal käimisest, saan mured räägitud ja valule otsa vaadatud. Rääkisin talle ühest konkreetsest situatsioonist, mis hiljuti toimus. Sellest, kuidas ema ja õde mind ignoreerisid ja konkreetselt seeläbi kiusasid. Kui varem oleksin ma seda valu, mida nad mulle seeläbi põhjustasid, eitanud, siis nüüd olen piisavalt tugev ja vana, et seda endale tunnistada ja lubada endal olla pettunud, õnnetu, solvunud, haavunud. Mul on õigus tunda kõiki neid tundeid. Ja minus on endiselt viha ja valu endistest aegadest, kuid see võtab aega, enne kui läbielatust täielikult toibuda suudan.

Nüüd olen siis ülikooli vastuvõtunimekirjas. Kui ülikooli minek ei anna mulle muud, siis kogemuse annab ikkagi. Ja uusi tutvusi. Midagi uut.

Peale ülikoolis õppimise võiksin end ka teiste külgede kohalt arendada. Endiselt mõtlen, kas hakata otsima endale lauluõpetajat või mitte. Ma pole aastaid laulnud ja tunnen süümekaid, et pole oma häält kasutanud.

Koristasin just toa ära ja avastasin, et mulle MEELDIB seal olla. Et tunnen end rahulikult ja koduselt. Olen seal niivõrd palju aega veetnud ja lõpuks on see paik mulle armsaks saanud. Loodan, et ka Tartu korteris õe endine tuba saab mulle sama armsaks, kui tuba mu enda kodus.

Tulen siiski tagasi selle juurde, et olen elus väga palju tundnud, et mind ei mõisteta. Et ei ole ühtegi inimest, kes näeks mu hinge ja paitaks mu pead ning ütleks: "Olen sulle toeks, ära muretse, kõik saab korda". Soovin sellist inimest enda ellu ja kohe väga!

Igal juhul viltu on mul vedanud päris mitmeti. Näiteks otsustas pääsukeste pere teha oma pesa sel aastal just minu akna alla ja selle tulemusena on mu aknaesine tugevasti täis roojatud. Iga kord kui aknale päikesepaistet nautima tahan minna vaatab mulle otsa üks virtsahunnik. Iga kord, kui keegi õuest oma pilgu minu akna poole pöörab, näeb ta pikka sõna-otseses-mõttes sitarida, mis ainult minu magamistoa aknaesist "kaunistab". See on justkui irooniline teadaanne linnukeste poolt, et jah, isegi loomariigis sind ei austata. Valus-naljakalt irooniline :D

Riided, mida mul eriti ei ole (minu enda arvates) ja mida olen suure vaeva ning närvide kuluga emalt "välja kerjanud" või kaua-kaua poodides kolades hoolikalt välja valinud kipuvad kõik ükshaaval mingil müstilisel kombel erisuguseid plekke saama. Mõnigi kord on juhtunud nii, et riideese tuleb pesust ja peale pesu on ta saanud värvi teistelt riideesemetelt, väga topiliseks muutunud või mingeid muid müstilisi defekte saanud. See tekitab minus alati raevu ja ajab endast välja - no miks küll? Olen ju nii palju vaeva näinud, et neid riideid saada ja kõik mis mulle on kallis, saab miskipärast ära rikutud. Kurvaks teeb.

Sel nädalal, vist teisipäevasel päeval ütlesin emale, et tahaksin linna minna ja kardinakangaid osta. Ta oli isegi nõus ja nelja-aeg päeval saigi siis mindud. Käisime ka riidepoodides ja sain Seppäläst soodukaga ühe musta, tavalise pluusi, värvilise pusa ja bikiinide ülaosa (alumine osa juba olemas:D). Ei saanud just üleliia palju kraami, aga mul oli õhtul koju tulles hea olla, sest niiviisi šoppamas ei käi me just tihti. Aga tegin ühe saatusliku vea. Nimelt ütlesin emale selle pusa kohta (ta ei tahtnud seda väga hea meelega vist osta, olgugi et pusa maksis alla 9 euro). Ütlesin, et noh, kui nooremale õele see meeldib siis võime talle ju selle anda. Aga oh õnnetust, koju jõudes hakkas see pusa mulle endalegi meeldima ja enam ei tahtnud mõeldagi sellest, et peaksin selle õele loovutama. Ja siis hakkas minu poole kriitikarahe lendama nii õe kui ema poolt. "Me ostsime selle ju õele, anna see nüüd talle", ütles ema. Aga ei, millal on nemad õega mulle poest mõnda riideeset ostnud sel ajal kui ma kodus olen olnud? Mitte kunagi. Õde isegi ei tahtnud ju linna kaasa tulla. Milline ebaõiglus minu suhtes:( Järgmisel hommikul ärgates kuulsin et ema ja õde sabistavad ning valmistuvad autosse minema. Linna, poodi, šoppama. Hõikasin ja küsisin, et kas ma ka kaasa saan tulla. Ema ütles, et ei, minu kord oli juba eile ja nüüd lähevad nemad õega poodidesse. Aiiii, see oli valus, sest tavaliselt on ema see, kes ütleb, et kui linna läheme siis lähme kõik koos. Õde ju ise ei tahtnud eelmine päev tulla ja nüüd mind siis karistatakse täiesti lambist!!! Nii valus, nii valus:( Lõpuks sain kaasa ikkagi, aga terve kaubanduskeskuses veedetud aja vältel nad olid minu suhtes tõrjuvad, ebaviisakad ja süüdistavad. Ja kõige hullem on see, et lõpuks nad ei ostnudki seda pusa, mille pärast kogu see draama tekkis. Ema ostis õele kõiksuguseid palju kallimaid riideesemeid (mina pidin soodushinnaga asju eelmine päev valima). Kui emale midagi näitasin, siis ütles ta ülbelt: "Sina said oma asjad juba eile, täna on õe kord". Ja õde sai kalleid asju, niivõrd kalleid mida ema mulle lihtsalt niisama mitte kunagi poleks ostnud. Karjuv ebaõiglus! Lõpuks sain siiski 2 musta värvi toppi (väga odavalt) ja ühed suvesandaalid, mida ma tegelikult väga vajasin. Niisiis, iroonilisel moel oli see ebameeldiv päev kaubanduskeskuses mulle kasulik, sest sain endale sandaalid, kuid samaaegselt ka valus, sest sain järjekordselt kogeda kuidas meie peres lastel vahet tehakse.

Nüüd aga üks vahejuhtum seoses jalgrattaga. Mäletan, kui nooremana vajasin õe jalgratast (enda omaga oli midagi juhtunud), aga ema käskis õe rattast heaga eemale hoida. Ta oli VÄGA tähelepanelik ja vajadusel väga hukkamõistev, kui ilmnes et olin õe asju kasvõi sõrmeotsagagi puudutanud. Nüüd aga sain teada, et seesama õde kelle asju on minu eest innukalt kaitstud, on mu rattaga mitmeid kordi sõitmas käinud ja täna, kui tahtsin ise sõitma minna ootas mind garaažis tühjade kummidega, viltuse porilauaga, valesse kõrgusesse reguleeritud sadulaga jalgratas. Mul hakkasid pisarad mööda põski alla voolama. Selline tunne oli, nagu keegi oleks minu armast rattakest pilastanud. Mul on nii palju mälestusi selle rattaga seoses ja ta on mulle kalliks saanud. Olin ju nii elevil ja õnnelik, kui sain aastaid tagasi oma nõuka-aegse rattakolu uuema ja vingema Author Spectra vastu välja vahetatud.

Olen siia nüüd vast nädala kõige valusamad momendid kirja pannud. Aga sellest kõigest tulebki mul õppida alandlikkust, andestust ja tingimusteta armastust. Isegi siis, kui sind koheldakse ebaõiglaselt halvasti.

Mind koheldakse pere poolt halvasti. Ignoreeritakse, süüdistatakse, solvatakse, reedetakse. Endiselt. See teeb nii väga haiget, et ainus mida ma tahan on see, et see juba ükskord läbi saaks. Ma saan aru, et see on minu elu õppetund, aga millal see õppetund lõpuks läbitud saab?

Aga.. aga.. aga.. just praegu, kui olin nutmise lõpetanud ja blogisse sissekannet tegema tormanud tuli ema siia, kallistas mind, paitas ja musitas mu pead. Ma olin nii kaua selle hetke järele oodanud! See, mis praegu juhtus teeb minu jaoks talle andestamise niivõrd palju kergemaks! Ma usun, et ta kahetseb hetki mil ta on mulle enda teadmata haiget teinud, ma usun, et tegelikult tahab ta mulle parimat. Isegi, kui ta ei oska seda ideaalselt teostada, siis tegelikult on ta kavatsused alati head. Ma usun seda.

Reedel, 20.juulil kell 21.20 ta kallistas mind:))) Ma salvestan selle hetke enda südamesse, et kui mingilgi hetkel meenuvad mulle valusad seigad elust, siis tuletan meelde seda justkui leppimise momenti, mis praegu aset leidis. Ja nüüd, kui see on toimunud, on mul õige aeg eemalduda ema elust, et mitte uusi negatiivseid olukordi tekitada, mis võiksid just praegu toimunu kinni mätsida. Ma armastan oma perekonda, oma sugulasi, oma ema kogu oma südamest! Nad on mulle nii kallid! Nii tähtsad ja nii olulised! See teebki mind haavatavaks, kui nemad mulle haiget teevad...

Hetkel olen kodus ja õe pulmadeni on jäänud loetud päevad. Vahepeal olen psühholoogi juures vastuvõttudel käinud 3 korda ning kuigi ta ei ole sõber kelle õlal nutta, siis oma probleemidest rääkimine aitab mul endal end rohkem avada ja seeläbi ka mineviku probleemidega paremini tegeleda.

Eile käisime õega U19 jalkat vaatamas. Tribüün oli rahvast täis, kuid kaasaelamist kui sellist väga ei olnud. Mängisid Serbia ja Horvaatia noored kutid ja tuleb tõdeda, et väga kobedad nägid nad välja :D

Vahepeal rääkisin hr K-ga :D msnis vallatut juttu ja üllatus üllatus kuid järgmine päev nägin teda linnas poes. Mul hakkasid jalad värisema kui teda nägin ja kus hundist juttu, siis just praegu kui seda lõiku temast kirjutan logis ta msni sisse.

Täna aga kohtasin endist klassivenda Keiot poes. Ta seisis ja ootas ning sel hetkel kui ta tüdruk nurga tagant välja ilmus sain aru, keda ta ootas. Ja üllatus-üllatus, täna õhtul oli ta autoga minu maja ees:D Küsisin talt et nohh, kas ta tüdruk mulle peksa ka annaks kui teada saaks et ta niiviisi mulle külla tuli. Vastas - jah! 9ndas klassis olin ta armastus:D Huvitav oli teda näha täna, sest viimati rääkisimegi 4 aastat tagasi näost-näkku. Aeg ikka lendab. Ja oii kuidas ta külge ajas täna....

Praegu on peaaegu et kesksuvi ja ilmad on ilusad. Ma loodan et suvi veel toob mulle ilusaid hetki. Muide, mõned päevad tagasi kohtusin Siimu tüdrukuga kes osutus väga toredaks ja ilusaks aasia preiliks. Olin lausa üllatunud, sest piltidel ei paista tema ilu ja karisma niivõrd välja, kui päris elus. Ta kinkis mulle armsa roosa ridiküli mille üle olen ka väga õnnelik.

Täna kui Tallinnas poes käisin, siis jõudsin järeldusele et ma ei taha olla enam vaene. Mulle ei meeldi luusida poes ringi ja otsida odava väljanägemisega allahindluse sildiga esemeid, vaid mulle meeldiks osta ja uudistada selliseid rõivaid, mis on ilusad, kvaliteetsed ja pilkupüüdvad.  Ma oleksin palju parem inimene kui minu soovid oleksid täidetud. Minust õhkuks palju enam positiivsust ja rahulolu. Väärin endale külluslikku elu, sest  jõukana tuleksid minu parimad omadused esile.

Lähen nüüd polyvoresse ja teen mõne seti, mida rikkana kandma hakkan:D

Praeguseks head und ja rahu&armastust kõikidele!