Tulen siiski tagasi selle juurde, et olen elus väga palju tundnud, et mind ei mõisteta. Et ei ole ühtegi inimest, kes näeks mu hinge ja paitaks mu pead ning ütleks: "Olen sulle toeks, ära muretse, kõik saab korda". Soovin sellist inimest enda ellu ja kohe väga!
Igal juhul viltu on mul vedanud päris mitmeti. Näiteks otsustas pääsukeste pere teha oma pesa sel aastal just minu akna alla ja selle tulemusena on mu aknaesine tugevasti täis roojatud. Iga kord kui aknale päikesepaistet nautima tahan minna vaatab mulle otsa üks virtsahunnik. Iga kord, kui keegi õuest oma pilgu minu akna poole pöörab, näeb ta pikka sõna-otseses-mõttes sitarida, mis ainult minu magamistoa aknaesist "kaunistab". See on justkui irooniline teadaanne linnukeste poolt, et jah, isegi loomariigis sind ei austata. Valus-naljakalt irooniline :D
Riided, mida mul eriti ei ole (minu enda arvates) ja mida olen suure vaeva ning närvide kuluga emalt "välja kerjanud" või kaua-kaua poodides kolades hoolikalt välja valinud kipuvad kõik ükshaaval mingil müstilisel kombel erisuguseid plekke saama. Mõnigi kord on juhtunud nii, et riideese tuleb pesust ja peale pesu on ta saanud värvi teistelt riideesemetelt, väga topiliseks muutunud või mingeid muid müstilisi defekte saanud. See tekitab minus alati raevu ja ajab endast välja - no miks küll? Olen ju nii palju vaeva näinud, et neid riideid saada ja kõik mis mulle on kallis, saab miskipärast ära rikutud. Kurvaks teeb.
Sel nädalal, vist teisipäevasel päeval ütlesin emale, et tahaksin linna minna ja kardinakangaid osta. Ta oli isegi nõus ja nelja-aeg päeval saigi siis mindud. Käisime ka riidepoodides ja sain Seppäläst soodukaga ühe musta, tavalise pluusi, värvilise pusa ja bikiinide ülaosa (alumine osa juba olemas:D). Ei saanud just üleliia palju kraami, aga mul oli õhtul koju tulles hea olla, sest niiviisi šoppamas ei käi me just tihti. Aga tegin ühe saatusliku vea. Nimelt ütlesin emale selle pusa kohta (ta ei tahtnud seda väga hea meelega vist osta, olgugi et pusa maksis alla 9 euro). Ütlesin, et noh, kui nooremale õele see meeldib siis võime talle ju selle anda. Aga oh õnnetust, koju jõudes hakkas see pusa mulle endalegi meeldima ja enam ei tahtnud mõeldagi sellest, et peaksin selle õele loovutama. Ja siis hakkas minu poole kriitikarahe lendama nii õe kui ema poolt. "Me ostsime selle ju õele, anna see nüüd talle", ütles ema. Aga ei, millal on nemad õega mulle poest mõnda riideeset ostnud sel ajal kui ma kodus olen olnud? Mitte kunagi. Õde isegi ei tahtnud ju linna kaasa tulla. Milline ebaõiglus minu suhtes:( Järgmisel hommikul ärgates kuulsin et ema ja õde sabistavad ning valmistuvad autosse minema. Linna, poodi, šoppama. Hõikasin ja küsisin, et kas ma ka kaasa saan tulla. Ema ütles, et ei, minu kord oli juba eile ja nüüd lähevad nemad õega poodidesse. Aiiii, see oli valus, sest tavaliselt on ema see, kes ütleb, et kui linna läheme siis lähme kõik koos. Õde ju ise ei tahtnud eelmine päev tulla ja nüüd mind siis karistatakse täiesti lambist!!! Nii valus, nii valus:( Lõpuks sain kaasa ikkagi, aga terve kaubanduskeskuses veedetud aja vältel nad olid minu suhtes tõrjuvad, ebaviisakad ja süüdistavad. Ja kõige hullem on see, et lõpuks nad ei ostnudki seda pusa, mille pärast kogu see draama tekkis. Ema ostis õele kõiksuguseid palju kallimaid riideesemeid (mina pidin soodushinnaga asju eelmine päev valima). Kui emale midagi näitasin, siis ütles ta ülbelt: "Sina said oma asjad juba eile, täna on õe kord". Ja õde sai kalleid asju, niivõrd kalleid mida ema mulle lihtsalt niisama mitte kunagi poleks ostnud. Karjuv ebaõiglus! Lõpuks sain siiski 2 musta värvi toppi (väga odavalt) ja ühed suvesandaalid, mida ma tegelikult väga vajasin. Niisiis, iroonilisel moel oli see ebameeldiv päev kaubanduskeskuses mulle kasulik, sest sain endale sandaalid, kuid samaaegselt ka valus, sest sain järjekordselt kogeda kuidas meie peres lastel vahet tehakse.
Nüüd aga üks vahejuhtum seoses jalgrattaga. Mäletan, kui nooremana vajasin õe jalgratast (enda omaga oli midagi juhtunud), aga ema käskis õe rattast heaga eemale hoida. Ta oli VÄGA tähelepanelik ja vajadusel väga hukkamõistev, kui ilmnes et olin õe asju kasvõi sõrmeotsagagi puudutanud. Nüüd aga sain teada, et seesama õde kelle asju on minu eest innukalt kaitstud, on mu rattaga mitmeid kordi sõitmas käinud ja täna, kui tahtsin ise sõitma minna ootas mind garaažis tühjade kummidega, viltuse porilauaga, valesse kõrgusesse reguleeritud sadulaga jalgratas. Mul hakkasid pisarad mööda põski alla voolama. Selline tunne oli, nagu keegi oleks minu armast rattakest pilastanud. Mul on nii palju mälestusi selle rattaga seoses ja ta on mulle kalliks saanud. Olin ju nii elevil ja õnnelik, kui sain aastaid tagasi oma nõuka-aegse rattakolu uuema ja vingema Author Spectra vastu välja vahetatud.
Olen siia nüüd vast nädala kõige valusamad momendid kirja pannud. Aga sellest kõigest tulebki mul õppida alandlikkust, andestust ja tingimusteta armastust. Isegi siis, kui sind koheldakse ebaõiglaselt halvasti.
No comments:
Post a Comment