Tähetolm...

Mind koheldakse pere poolt halvasti. Ignoreeritakse, süüdistatakse, solvatakse, reedetakse. Endiselt. See teeb nii väga haiget, et ainus mida ma tahan on see, et see juba ükskord läbi saaks. Ma saan aru, et see on minu elu õppetund, aga millal see õppetund lõpuks läbitud saab?

Aga.. aga.. aga.. just praegu, kui olin nutmise lõpetanud ja blogisse sissekannet tegema tormanud tuli ema siia, kallistas mind, paitas ja musitas mu pead. Ma olin nii kaua selle hetke järele oodanud! See, mis praegu juhtus teeb minu jaoks talle andestamise niivõrd palju kergemaks! Ma usun, et ta kahetseb hetki mil ta on mulle enda teadmata haiget teinud, ma usun, et tegelikult tahab ta mulle parimat. Isegi, kui ta ei oska seda ideaalselt teostada, siis tegelikult on ta kavatsused alati head. Ma usun seda.

Reedel, 20.juulil kell 21.20 ta kallistas mind:))) Ma salvestan selle hetke enda südamesse, et kui mingilgi hetkel meenuvad mulle valusad seigad elust, siis tuletan meelde seda justkui leppimise momenti, mis praegu aset leidis. Ja nüüd, kui see on toimunud, on mul õige aeg eemalduda ema elust, et mitte uusi negatiivseid olukordi tekitada, mis võiksid just praegu toimunu kinni mätsida. Ma armastan oma perekonda, oma sugulasi, oma ema kogu oma südamest! Nad on mulle nii kallid! Nii tähtsad ja nii olulised! See teebki mind haavatavaks, kui nemad mulle haiget teevad...