Siin ma olen, jälle blogisse sissekannet tegemas. Praeguseks olen omadega nii kaugel, et sain ülikooligi sisse. Mitte küll sellisele erialale kus mu eluunistus õppida oleks, kuid millegagi peab ju tuleval aastal oma aega sisustama.
Eile oli mul järjekordne kohtumine psühholoogiga. Juba viies kord kui mu mälu mind ei peta. Mul vist ikkagi on kasu seal käimisest, saan mured räägitud ja valule otsa vaadatud. Rääkisin talle ühest konkreetsest situatsioonist, mis hiljuti toimus. Sellest, kuidas ema ja õde mind ignoreerisid ja konkreetselt seeläbi kiusasid. Kui varem oleksin ma seda valu, mida nad mulle seeläbi põhjustasid, eitanud, siis nüüd olen piisavalt tugev ja vana, et seda endale tunnistada ja lubada endal olla pettunud, õnnetu, solvunud, haavunud. Mul on õigus tunda kõiki neid tundeid. Ja minus on endiselt viha ja valu endistest aegadest, kuid see võtab aega, enne kui läbielatust täielikult toibuda suudan.
Nüüd olen siis ülikooli vastuvõtunimekirjas. Kui ülikooli minek ei anna mulle muud, siis kogemuse annab ikkagi. Ja uusi tutvusi. Midagi uut.
Peale ülikoolis õppimise võiksin end ka teiste külgede kohalt arendada. Endiselt mõtlen, kas hakata otsima endale lauluõpetajat või mitte. Ma pole aastaid laulnud ja tunnen süümekaid, et pole oma häält kasutanud.
No comments:
Post a Comment