Just mõned hetked tagasi tuletas elu mulle meelde, kust on osa mu hingehaavu pärit ja miks on need mu elus. Vestlesin telefonis õe, ema, isaga ja ma mõistsin, et neile ma loota ei saa. Proovin neid ridu siin kirjutada ilma süüdistava toonita, vaid neutraalsel, analüüsival moel. Ju on see mulle siis vajalik õppetund, kuidas tõusta tuhast ja olla endale ise ema, isa, parima sõbra ja tervendaja eest. Mul tõesti ei ole toetajaskonda seljataga ning selles aspektis olevad valusad kogemused pitsitavad mu hinge niivõrd, et mul on raske luua sõprussuhteid inimestega, kellega ma tõeliselt resoneeruksin.

Justkui kardan kohtuda inimestega, kes mu elule mõtte annaksid. Kardan, et kui saan tundma sellist õnne, siis oma rumalusest või oskamatusest kaotan ka nemad. Nii ma siis istun siin, üksinda, nagu udu sees ja ootan, et taevas mind aitaks. Aga ei temagi aita, kui ma ise ennast aidata ei vaevu...

Identiteedikriis kui selline, selles vaevlen senimaani. Aga olen aru saanud, et ma ei ole planeet Maalt pärit. Minu tõeline pere on kusagil mujal. Siin olen inimkonda abistamas ja teenimas, ometi on mul varjatud andeid, mida 21 aastat on siinne süsteem lakkamatult pärssinud. Kuid ma olen üle süüdistamisest ja enesehaletsusest. Ma olen tugev ja saan kõigest üle. Järelikult olid need kogemused vajalikud või paratamatud, kuid nüüd on ajad muutunud ja ma saan haarata ise ohjad enda tuleviku, kuid ka mineviku ja oleviku üle. Minevik ja olevik ja tulevik on paratamatult seotud. Tervendada ja mõjutada saab neid kõiki, võimatut pole olemas.

Millest ma unistan? Et lõpuks saaksin teadma, mis on tõeline armastus. Ego ja klammerdumiseta, piiritu ja tingimusteta. Targad gurud on alati rääkinud, et kõik on armastus, meie kaasa arvatud. Et elu saladus peitub lihtsuses ja võti valguse juurde peitub meie endi südames. Sooviksin seda kogeda.

Armastus, kõikehõlmav ja kõike läbiv, kõiki ühendav. See on mu suurim soov ja unistus. Kõige elava ühendatus ei ole ju tegelikult üksnes new agerite loba, vaid matemaatiliselt täiesti selgitatav. Püha geomeetria, elulill, merkaba... need on märksõnad. Kõigel elaval on sama algmuster, elulille kujutis ühendab ja elab meis kõigis ning kui me veidi enam teadlikumaks saame, siis hakkame kõik rohkem teadvustama ja hindama seda ühisosa, mida kõik elav omavahel jagab.

Täna juhtusin lugema artiklit, kus kirjutati maandamisest. Ja mitte pilvedes hõljuva eluvõõra isiku kirjutisena, vaid täiesti teaduslikult seletatuna. Maa kiirgab negatiivseid ioone, mis tasakaalustavad inimestes olevaid vabu radikaale, seeläbi inimest tervendades, tasakaalustades ja maandades. Tänapäeval on suurem osa jalanõusid kummitaldadega, mis blokeerivad Maa magnetväljadel sisenemast inimese kehasse jalataldade kaudu. Seetõttu oleks vajalik käia võimalikult palju paljajalu. Lihtne ja efektiivne viis olla terve ja tasakaalustatud.

Mulle tundub, et läksin jälle natuke oma põhiteemast kõrvale, kuid praeguse sissekande mõte oligi endale teadvustada ja trükimustalt kirja panna, et teadvustaksin endale oma õppetundi. Olla vaba negatiivsetest mõtetest ja tunnetest ning armastada tingimusteta nii iseennast, kui ka kõiki teisi. Armastus teeb meid vabaks.

Saunapäev

Tänane päev tiirles Auras sauna külastamise ümber. Ma polnud sealset saunakeskust varem külastanud ning olen rahul, et seda nüüd tegin. Rahvast oli vähe ning sain segamatult olla ning omi mõttelõngu harutada. Enne  sauna minekut ütlesin endale teadlikul tasandil, et kõik valed ja negatiivsus saavad välja higistatud ja maha pestud. Käisin aroomisaunas, kus sain lebada valgel toolil, hingata sisse jaapanipäraste ravimtaimede aroomi ja kuulata rahustavat muusikat. Naturaalpuidust lagi ning rohelised taimed, mis läbi klaasi kumasid, mõjusid samaväärselt rahustavalt. Mullivannis mõnulesin, üksinda, mõnuga. Unistasin ja keerasin oma sisemise sooviratta käima, et maailma vägi saaks mulle kingitusi tegema hakata.

Aurusaun ja leilisaun olid samuti kohad, kus ära käisin. Aurusaun meeldis, sest temperatuur ei olnud liiga kõrge ning õhk oli piisavalt niiske. Pärast saunakeskusest lahkumist tundsin end värskendatu, kosutatu ja puhastatuna. Inimesed käivad tervendajate ja posijate juures, et energiavälja puhastada, kuid nii ihu kui hinge puhastajana on ka täiesti tavaline saun omal kohal.

Tervendajatest ja posijatest rääkides siis usun, et kohtasin täna üht. Käisin Loitsukellerit uudistamas ja kohtasin seal juhuslikult härra Toomast...

Metsarahvas Eesti rahvas

Viimasel ajal olen pühendanud oma aega Eesti Maausu ja meie esivanemate vaimse pärandi, eestipärase mõtte- ja elulaadiga kurssi viimisele. Kuigi olen terve elu siin maal elanud, ei ole ma teadlikult varem "turisti pilgu" läbi Eestit ja eestlaseks olemist jälginud.

Eesti on palju enamat, kui ta võib-olla esmapilgul paistab. Meil on säilinud rohkem hiisi ja unikaalseid pühapaiku, kui enamikes riikides. Meil on ürgsed metsad ja vägevad rabad. Ka keskaegsed ehitised, lossivaremed ja arhitektuurilises mõttes erilised kirikud on meil olemas, kõrvutatuna modernsete infrastruktuuridega. Kuid hetkel tegutsen eelkõige just selle kõige ürgsema Eesti tundmaõppimisega.

Meie rahvas oli metsarahvas. Loitsiti palju ja usuti, et sõna väesse. Lugedes Mare Kõiva raamatut "Eesti loitsud" hakkab silma see, et loitsudes oli segunenud animistlikud elemendid kristlikega. Ning ka see, et tihtipeale polnud eestlaste mõttelaad, mis avaldus selgelt loitsude sõnastuses, arvestav teo-tagajärje seadusega. Paganlike eestlaste kollektiivne teadvus polnud veel selle tasemeni arenenud, et kindel ja üldkasutatav moraal oleks välja kujunenud. Moraalikujundajadeks ja rahva harijateks tulid ristirüütlid, kuid meie rahvas on vast alati võõra vastu leige olnud ning oma juurte juurde jääda üritanud. Mis kajastub ka tänapäeva Eestis, mil üksnes 16% rahvastikust on end sidunud mõne konkreetse religiooniga.

Lugedes Kivirähu raamatut "Mees, kes teadus ussisõnu" saab humoorika ja fantaasiarikka kujutluspildi muistetest eestlastest, nende mõttelaadist ja momentidest, mil metsarahvas oma vanu tavasid hülgama hakkas ja küladesse ristiusu levitajate õhutusel kolis.

Ameerika põliselanike vaimsesse pärandisse on samuti loodusvaimude ja looduse hingestamine sisse kirjutatud, kuid arenenumal vormil. Meie metsarahvas lihtsalt ei jõudnud iseseisvalt evolutsioneeruda seesuguse tasemeni, sest segavaid faktoreid tuli sissetungijate näol igast ilmakaarest. Oleme läbi ajaloo olnud sõjatandriks, siin maal on nähtud palju kannatusi ja valatud palju verd. Olgu meie esivanemate sitkus ja vintskus, vastupidavus ning tugevus meie kõigi sees esindatud.

Tunnetades ja tajudes esivanemate pärandit, Eesti pärandit, tuleb mulle silme ette metsik raba ja pühad hiied, turvas ja must muld, millega on Emakest Maad väetanud meie eelkäijad oma liha ja luuga. Siin on karmi ja karget hingust.

Mõni aeg tagasi käisin hiiel, nagu põlised eestlased tegid. Külastasin Taevaskoda ja võtsin paar sõõmu Emalättestki. Kuigi olen varem seda pühapaika külastanud, läksin sinna esmakordselt taotlusega tunnetada selle koha olemust ning kuulata vaikust, saada tervendust. Sain mida tahtsin ja rohkemgi veel. Hiis on paik, kus Maa ja Taevas sulavad üheks ja kus leiad selle vaikuse, kus paiknevad kõik vastused kõikidele küsimustele. "101 Eesti pühapaika" on raamat, kus on kaardistatud suuremad ja tähtsaimad pühapaigad meie kodumaa pinnal.

Kavatsen hakata rohkem hiisi külastama, rohkem metsas käima. Kõik on hingestatud, puud räägivad sinuga ja loodus tervendab ning annab jõudu. Usk loodusesse, stiihiatesse, metsavaimudesse ja haldatesse ei ole minu jaoks enam nii võõras, kui vanasti. Kõik, mis on hingestatud, elab. Meie esivanemad tajusid elu kõiges elavas. Aeg on ka meil, "modernsetel inimestel" pöörduda tagasi juurte juurde, kuid targemate, valgustunumatena kui eestlased eales olnud on.

Juurte juurde...

Vahepeal olen kohtunud Timoga, keda enda ellu palusin ja tundsin, et temasuguse inimesega tutvumine on pigem vajadus, kui soov. Taevas kuulis mind ja nagu nipsti, kohtumine leidis aset Tartusse sõites. Esimene inimene, kellele olen senimaani rääkida oma tõelisi mõtteid ja tõekspidamisi. Ta on sõber ja kaaslane, keda palusin ja kelle sain. Tänatud olgu abilised ja kaitsjad ja Kõige Võimsaim Vägevaim!

See kriipiv tühjusetunne, hüljatud ja segadus... on viinud mind mõtteni, et peaksin uurima rohkem oma juurte kohta. Eesti juurte, põliste ja kaugete, vägevate. Meie esivanemad olid loodusrahvas, kes uskusid, et vägi on kõigel - puudel, lilledel, põõsastel, loomadel, lindudel, loodusnähtustel, sõnal... haldjad, vetevaimud, pühad hiied... kõik see on osa meie esivanemate pärandist. Miks ma küll varem pole tulnud selle peale, et otsida oma identiteeti siitsamast, muinaseestlaste pärandist?

Laenutasin raamatukogust mõned raamatud, nagu "101 Eesti pühapaika", "Eesti Loitsud", "Mees, kes teadis ussisõnu". Tänu A. vastutulelikkusele ja soovile käisime täna Taevaskojas. Ma pole kunagi tundnud loodusega sellist ühendust, kui täna. Pole ealses varem kogenud, kuivõrd kosutav ja meeldiv on kuulata vaikust. Võtsin mõned sõõmud allikavett Emalättest, kastsin ka silmad märjaks, sest esivanemate uskumuste kohaselt toob see head õnne. See paik oli meeldiv, ürgne, müstiline, ning peale Taevaskojast lahkumist hakkasin justkui vastuseid oma küsimustele ja probleemidele iseenesest tajuma. Tundsin end rahuliku, kosutatu ning positiivselt laetuna. Nojah... mõnda aega vähemalt.

Mõistsin, et mul tuleb katkestada suhted inimestega, kellega suhtlemine ei avarda mu hinge. Mis tähendab seda, et minu niigi kitsas sõprusringkond aheneb veelgi. Kuid parem on olla üksi, kui teiste keskel üksik. On aeg hakata rakendama seda printsiipi oma elus.

Armastan oma Ema ja Isa, ning armastan ka Taevast isa ja Maaema. See, et mu lapsepõlve suhted vanematega pole olnud just kuigi sujuvad ei tähenda seda, et peaksin ebaharmoonilisi suhteid oma elus edaspidi rakendama. Seda tajusin täna Taevaskojas. Loodetavasti saab mu järgnev külastus Taevaskotta olema jalgrattaga ja üksinda. Sest nõnda on mu minek enese vaeva kasutades rakendatud ning ei tari endaga kaasa inimest, kellega ma suhtlema ei peaks.