Metsarahvas Eesti rahvas

Viimasel ajal olen pühendanud oma aega Eesti Maausu ja meie esivanemate vaimse pärandi, eestipärase mõtte- ja elulaadiga kurssi viimisele. Kuigi olen terve elu siin maal elanud, ei ole ma teadlikult varem "turisti pilgu" läbi Eestit ja eestlaseks olemist jälginud.

Eesti on palju enamat, kui ta võib-olla esmapilgul paistab. Meil on säilinud rohkem hiisi ja unikaalseid pühapaiku, kui enamikes riikides. Meil on ürgsed metsad ja vägevad rabad. Ka keskaegsed ehitised, lossivaremed ja arhitektuurilises mõttes erilised kirikud on meil olemas, kõrvutatuna modernsete infrastruktuuridega. Kuid hetkel tegutsen eelkõige just selle kõige ürgsema Eesti tundmaõppimisega.

Meie rahvas oli metsarahvas. Loitsiti palju ja usuti, et sõna väesse. Lugedes Mare Kõiva raamatut "Eesti loitsud" hakkab silma see, et loitsudes oli segunenud animistlikud elemendid kristlikega. Ning ka see, et tihtipeale polnud eestlaste mõttelaad, mis avaldus selgelt loitsude sõnastuses, arvestav teo-tagajärje seadusega. Paganlike eestlaste kollektiivne teadvus polnud veel selle tasemeni arenenud, et kindel ja üldkasutatav moraal oleks välja kujunenud. Moraalikujundajadeks ja rahva harijateks tulid ristirüütlid, kuid meie rahvas on vast alati võõra vastu leige olnud ning oma juurte juurde jääda üritanud. Mis kajastub ka tänapäeva Eestis, mil üksnes 16% rahvastikust on end sidunud mõne konkreetse religiooniga.

Lugedes Kivirähu raamatut "Mees, kes teadus ussisõnu" saab humoorika ja fantaasiarikka kujutluspildi muistetest eestlastest, nende mõttelaadist ja momentidest, mil metsarahvas oma vanu tavasid hülgama hakkas ja küladesse ristiusu levitajate õhutusel kolis.

Ameerika põliselanike vaimsesse pärandisse on samuti loodusvaimude ja looduse hingestamine sisse kirjutatud, kuid arenenumal vormil. Meie metsarahvas lihtsalt ei jõudnud iseseisvalt evolutsioneeruda seesuguse tasemeni, sest segavaid faktoreid tuli sissetungijate näol igast ilmakaarest. Oleme läbi ajaloo olnud sõjatandriks, siin maal on nähtud palju kannatusi ja valatud palju verd. Olgu meie esivanemate sitkus ja vintskus, vastupidavus ning tugevus meie kõigi sees esindatud.

Tunnetades ja tajudes esivanemate pärandit, Eesti pärandit, tuleb mulle silme ette metsik raba ja pühad hiied, turvas ja must muld, millega on Emakest Maad väetanud meie eelkäijad oma liha ja luuga. Siin on karmi ja karget hingust.

Mõni aeg tagasi käisin hiiel, nagu põlised eestlased tegid. Külastasin Taevaskoda ja võtsin paar sõõmu Emalättestki. Kuigi olen varem seda pühapaika külastanud, läksin sinna esmakordselt taotlusega tunnetada selle koha olemust ning kuulata vaikust, saada tervendust. Sain mida tahtsin ja rohkemgi veel. Hiis on paik, kus Maa ja Taevas sulavad üheks ja kus leiad selle vaikuse, kus paiknevad kõik vastused kõikidele küsimustele. "101 Eesti pühapaika" on raamat, kus on kaardistatud suuremad ja tähtsaimad pühapaigad meie kodumaa pinnal.

Kavatsen hakata rohkem hiisi külastama, rohkem metsas käima. Kõik on hingestatud, puud räägivad sinuga ja loodus tervendab ning annab jõudu. Usk loodusesse, stiihiatesse, metsavaimudesse ja haldatesse ei ole minu jaoks enam nii võõras, kui vanasti. Kõik, mis on hingestatud, elab. Meie esivanemad tajusid elu kõiges elavas. Aeg on ka meil, "modernsetel inimestel" pöörduda tagasi juurte juurde, kuid targemate, valgustunumatena kui eestlased eales olnud on.