Tähetolm...

Just mõned hetked tagasi tuletas elu mulle meelde, kust on osa mu hingehaavu pärit ja miks on need mu elus. Vestlesin telefonis õe, ema, isaga ja ma mõistsin, et neile ma loota ei saa. Proovin neid ridu siin kirjutada ilma süüdistava toonita, vaid neutraalsel, analüüsival moel. Ju on see mulle siis vajalik õppetund, kuidas tõusta tuhast ja olla endale ise ema, isa, parima sõbra ja tervendaja eest. Mul tõesti ei ole toetajaskonda seljataga ning selles aspektis olevad valusad kogemused pitsitavad mu hinge niivõrd, et mul on raske luua sõprussuhteid inimestega, kellega ma tõeliselt resoneeruksin.

Justkui kardan kohtuda inimestega, kes mu elule mõtte annaksid. Kardan, et kui saan tundma sellist õnne, siis oma rumalusest või oskamatusest kaotan ka nemad. Nii ma siis istun siin, üksinda, nagu udu sees ja ootan, et taevas mind aitaks. Aga ei temagi aita, kui ma ise ennast aidata ei vaevu...

Identiteedikriis kui selline, selles vaevlen senimaani. Aga olen aru saanud, et ma ei ole planeet Maalt pärit. Minu tõeline pere on kusagil mujal. Siin olen inimkonda abistamas ja teenimas, ometi on mul varjatud andeid, mida 21 aastat on siinne süsteem lakkamatult pärssinud. Kuid ma olen üle süüdistamisest ja enesehaletsusest. Ma olen tugev ja saan kõigest üle. Järelikult olid need kogemused vajalikud või paratamatud, kuid nüüd on ajad muutunud ja ma saan haarata ise ohjad enda tuleviku, kuid ka mineviku ja oleviku üle. Minevik ja olevik ja tulevik on paratamatult seotud. Tervendada ja mõjutada saab neid kõiki, võimatut pole olemas.

Millest ma unistan? Et lõpuks saaksin teadma, mis on tõeline armastus. Ego ja klammerdumiseta, piiritu ja tingimusteta. Targad gurud on alati rääkinud, et kõik on armastus, meie kaasa arvatud. Et elu saladus peitub lihtsuses ja võti valguse juurde peitub meie endi südames. Sooviksin seda kogeda.

Armastus, kõikehõlmav ja kõike läbiv, kõiki ühendav. See on mu suurim soov ja unistus. Kõige elava ühendatus ei ole ju tegelikult üksnes new agerite loba, vaid matemaatiliselt täiesti selgitatav. Püha geomeetria, elulill, merkaba... need on märksõnad. Kõigel elaval on sama algmuster, elulille kujutis ühendab ja elab meis kõigis ning kui me veidi enam teadlikumaks saame, siis hakkame kõik rohkem teadvustama ja hindama seda ühisosa, mida kõik elav omavahel jagab.

Täna juhtusin lugema artiklit, kus kirjutati maandamisest. Ja mitte pilvedes hõljuva eluvõõra isiku kirjutisena, vaid täiesti teaduslikult seletatuna. Maa kiirgab negatiivseid ioone, mis tasakaalustavad inimestes olevaid vabu radikaale, seeläbi inimest tervendades, tasakaalustades ja maandades. Tänapäeval on suurem osa jalanõusid kummitaldadega, mis blokeerivad Maa magnetväljadel sisenemast inimese kehasse jalataldade kaudu. Seetõttu oleks vajalik käia võimalikult palju paljajalu. Lihtne ja efektiivne viis olla terve ja tasakaalustatud.

Mulle tundub, et läksin jälle natuke oma põhiteemast kõrvale, kuid praeguse sissekande mõte oligi endale teadvustada ja trükimustalt kirja panna, et teadvustaksin endale oma õppetundi. Olla vaba negatiivsetest mõtetest ja tunnetest ning armastada tingimusteta nii iseennast, kui ka kõiki teisi. Armastus teeb meid vabaks.