See kriipiv tühjusetunne, hüljatud ja segadus... on viinud mind mõtteni, et peaksin uurima rohkem oma juurte kohta. Eesti juurte, põliste ja kaugete, vägevate. Meie esivanemad olid loodusrahvas, kes uskusid, et vägi on kõigel - puudel, lilledel, põõsastel, loomadel, lindudel, loodusnähtustel, sõnal... haldjad, vetevaimud, pühad hiied... kõik see on osa meie esivanemate pärandist. Miks ma küll varem pole tulnud selle peale, et otsida oma identiteeti siitsamast, muinaseestlaste pärandist?
Laenutasin raamatukogust mõned raamatud, nagu "101 Eesti pühapaika", "Eesti Loitsud", "Mees, kes teadis ussisõnu". Tänu A. vastutulelikkusele ja soovile käisime täna Taevaskojas. Ma pole kunagi tundnud loodusega sellist ühendust, kui täna. Pole ealses varem kogenud, kuivõrd kosutav ja meeldiv on kuulata vaikust. Võtsin mõned sõõmud allikavett Emalättest, kastsin ka silmad märjaks, sest esivanemate uskumuste kohaselt toob see head õnne. See paik oli meeldiv, ürgne, müstiline, ning peale Taevaskojast lahkumist hakkasin justkui vastuseid oma küsimustele ja probleemidele iseenesest tajuma. Tundsin end rahuliku, kosutatu ning positiivselt laetuna. Nojah... mõnda aega vähemalt.
Mõistsin, et mul tuleb katkestada suhted inimestega, kellega suhtlemine ei avarda mu hinge. Mis tähendab seda, et minu niigi kitsas sõprusringkond aheneb veelgi. Kuid parem on olla üksi, kui teiste keskel üksik. On aeg hakata rakendama seda printsiipi oma elus.
Armastan oma Ema ja Isa, ning armastan ka Taevast isa ja Maaema. See, et mu lapsepõlve suhted vanematega pole olnud just kuigi sujuvad ei tähenda seda, et peaksin ebaharmoonilisi suhteid oma elus edaspidi rakendama. Seda tajusin täna Taevaskojas. Loodetavasti saab mu järgnev külastus Taevaskotta olema jalgrattaga ja üksinda. Sest nõnda on mu minek enese vaeva kasutades rakendatud ning ei tari endaga kaasa inimest, kellega ma suhtlema ei peaks.
No comments:
Post a Comment