Täna vaatasin Helen D videot kus ta rääkis, et ka temal oli raske lapsepõlv ning et kõik läbielamised ongi ta teinud kaastundlikuks, teadlikuks ja tugevamaks. Ma vahel mõtlen, et huvitav millal minu valu küll üle läheb. Hinges on tühjuse tunne, mul on tunne et mind on hüljatud ja et olen üksi.

Isegi Siim, kellega koos olles saan olla niivõrd kuivõrd, see kes ma tegelikult olen, või midagi sinnapoolegi, siis mulle teeb haiget see kuidas ta vahepeal vingub minu kallal ja justkui kritiseerib. Ta ei aktsepteeri mind sellisena nagu ma olen ja mul on valus, sest keegi vist ei aktsepteeri. Samas... ma ei tee ju ise ka seda.

Millal küll see valu mööda läheb ja millal juba end leian...

Niinniii. Päev on jälle õhtusse jõudnud ja täna oli minu mõistes värvikas päev. Ilm oli ilus, käisin raamatukogus ja seal viibimise ajal helistas mulle Siim ja ütles et võiks kokku saada. Saimegi. Tegime wiidi neli korda, käisime aasiapärast toitu söömas. Mul praegugi veel süda valutab, et huvitav kas see toit mida sõin mulle midagi kahjulikku ka sisaldas. Kella kümneks läksin Veiko juurde jalkat vaatama, kuid selleks ajaks olin suht pilves ning kogu jalka vaatamine möödus kergelt n.ö. udu sees. Veiko andis mulle kummikomme, lays oven baked krõpse, popkorni. Päris hästi on mind täna toidetud:D kui nii võib öelda. Loodame ainult, et mu keha sellele halvasti ei reageeri...

Raekojaplatsil oleval pingil Siimu ja Taaviga istudes tundsin end vaba, õnneliku ja noorena. Just nii, nagu peaksin end koguaeg tundma. Mul hakkas külm ja tirisin endale Siimu käes oleva, ühe tema sõbra pruuni pluusi, mis meenutas mulle kangesti kartuli kotti. Aga vabastav oli seda kanda, tundsin väikest hipilikkust ja tundsin end hästi:D Isegi Veiko juures olin sellega ja ka kogu tagasituleku tee, bussis oleku olin sellega.

Ma pole varem tajunud kuivõrd mõnus võib olla kanda "koledat" riideeset. Nooremana oleksin ohtralt pilkeid kooli-ja klassikaaslaste poolt saanud kui midagi sellist oleksin kandnud, aga praegu oli see nii mõnus.

Ma proovin suve vältel tunda end võimalikult õnneliku, muretu ja vabana. Toitumist jälgin hoolega, mida aeg edasi seda suuremaga. Eks siis homme lähen ja ostan toidukraami ning muud vajalikku.

Täna ärkasin küllalt varakult, juba enne seitset. Isegi pea on selge, ei ole sellist uimast tunnet nagu tavaliselt. Olen meeldivalt üllatunud.

Praegu ongi selline olukord, et enne kella ühte pole mul välja asja, sest panin endale just spray tanni peale ja see tahab 4-6 tundi kuivada enne, kui ta maha saan pesta et soovitud tulemust saada.

Praegu justkui otsin ettekäändeid, miks mitte autokooli teooriatestiks harjutada. Mul on nii piinlik. Novembris alustasin autokooliga ja jaanipäev on paari päeva pärast ning mul pole ikka veel koolieksamitki tehtud. Piinlik-piinlik.

Muidu armastan oma perekonda ja armastan suve. Loodetavasti läheb tänane päev korda ja õhtul, kui sõbra juurde jalkat lähen vaatama, saab meil lõbus olema.

Noh, täna oli mul algselt plaanis nii ühte koma teist teha, aga lõppes asi nii, et olen terve päeva veetnud korteris. Peamiselt sellepärast, et olin lihtsalt liiga laisk, et end välja minekuks korda teha :D Noh, juhtub juhtub.

Aga mis mind üllatas, et kuigi tunnen end üksiku ja armastusest ilmajäetuna, siis täna helistas mulle vanaema ning ütles, et tal oli raske päev ja et ta vajaks lohutamist. Ütles, et tööd on palju ja väsimus on kallal, ning et tahtis just minuga rääkida. Wow, see oli lausa kompliment. See, et ta otsustas just minuga rääkida oli mulle suur asi. Mul on ülimalt tubli, nooruslik ja hakkaja vanaema. Peaksin seda talle vast tihemini ütlema! Ta on mulle suureks eeskujuks.

Helistas mulle ka ema ja rääkis üpris pikalt, isegi arutas minuga nii mõndagi teemat. Ka see oli mulle üllatus. Tavaliselt ta ei võta selleks aega, et minuga millestki arutleda. Kuid nüüd seda tegi. Ning vabandas ka selle rätiku-draama pärast. Ma armastan teda nii väga ja ta on mulle tohutult kallis, kuid liiga tihe kokkupuutumine mõjub mulle liiga kurnavalt. Ka viha ja kibestumust tunnen ema vastu, ent nendest tunnetest pean ise ajapikku üle saama.

Praegu mõtlisklema, mediteerima, seejärel tuttu!

Kavatsen loobuda teraviljatoodetest ja ka piimatoodetest. Gluteeni-ja kaseiinivaba dieet pidavat näiteks hüperaktiivsetele inimestele soodsalt mõjuma ning lapsena olin tõesti keskendumis- ja käitumishäiretega.

Toitumine on üks asi. Teine on sisemaailmaga tegelemine. Viha, viha, viha. Seda on minus palju. Allasurutuna. Võtan eesmärgiks 7 päeva jooksul pühendada iga päev tund aega allasurutud tunnetega kontakti saamiseks. 20-27. juuni - kui see aeg mööda saab, siis saan võrrelda ja teha järeldusi, millised on muutused minu enesetundes peale nn. meditatsiooninädalat.

Eneseleidmine on minu jaoks raske ülesanne. Sobiva eriala leidmine samuti. Kuid lapsena tahtsin saada juhiks, mingit sorti äriinimeseks või poliitikuks. Mõtlesin isegi, et pigem oman negatiivset kuulsust, kui elan halli hiirena. Ja kui järele mõelda ja sisetunnet kuulata, siis tõepoolest tahan juhtida ja elada värvikat elu. Reisida, kogeda, tunda, teha. Võimalik, et ka praegune madalseis on vajalik aspekt minu eneseleidmise ja kogemustepagasi saavutamise juures.

Praegune moment võiks mulle õpetada alandlikkust ja austust kõige ning kõigi vastu. Et miski ega keegi pole iseenesestmõistetav ning kõike mis sulle antud on, tuleb hinnata.

Ma pean lõpuks ometi mõistma ja täielikult, et ma ise loon enda reaalsust. Mitte mõistma üksnes teooria tasandil, vaid täielikult - mina loon enda elu oma valikute läbi. Tõepoolest sündmused läbi elu on ka ette määratud, kuid palju on ka meie endi kätes.

See jõuline, emotsionaalne, seiklushimuline, julge, kuid kodu-pere-sõpru armastav naine kes ma olen ei vääri alla surumist ei iseenda ega kellegi teise poolt. Ma olen see, kes ma olen. Olen selline, nagu olema pean ja kes sellega ei lepi, on see nende enda probleem.

Ma ei ole poisilik ega mehelik sellepärast, et olen tugev natuur. Väliselt ju olen täitsa naine=) Esmapilgul olen ju selline armas ja cutie, aga sisemiselt olen hoopis teisest puust. Nojah, see on nii ja naa olukord. Minu olemuse niinimetatud mündil on ju mitu poolt. Üks on armsake, kodu-keskne ja lõputult armastav olemus, teine on tugev, kirglik, emotsionaalne pool. Tegelikult see teeb minust ju täitsa huvitava kompoti. Kodu-keskne tulepurskaja:) hehee.

Mul on vahel kombeks tõde veidi ilustada või liiga kergelt lubadusi anda. Mis võivad jätta minust mulje, kui valetajast. Aga see pole nii, sest tegelikult on mul suur õiglusetunnetus. Kuid ma peaksin end tõesti rohkem jälgima selle koha pealt.

See, kust ma pärit olen ja millistest tingimustest tulen on minu jaoks samuti häbiasi. Ma ei räägi sellest eriti ja häbenen. Kuid edaspidi kui näiteks uude kooli õppimagi lähen ja uusi sõpru leian, siis neile vast võin juba tunnistada neid asju. Sest nad ju ei ole näinud mu situatsiooni ja see mida räägin, on neile lihtsalt fakt, lihtne sõnakõlks. Kuid minu jaoks oleks nende faktide esitamine suure emotsionaalse koorma kergendamine.

Mu jutt on võib-olla veidi seosetu, kuid mu mõttelend kipubki hüppama ühelt teemalt teisele. Selline ma olen ja sellisena tuleb mul end aksepteerida. Tulen praegu viha teema juurde tagasi ja lugesin just, et viha kui emotsioon tekitab kehas kahjulikke keemilisi ühendeid, mürke mis keha koormavad. Mind täitsa huvitaks nende emotsioonide ja probleemide puht-teaduslik aspekt mis mind vaevavad. Ma tahan täielikult saada teadlikuks enda olukordadest ning vabaneda neist.

Ma ei saa ignoreerida fakti, et viimasel ajal painab mind mõte ning kahetsus, et minus sisse kogunenud viha võib mulle vähi tekitada. Mul on hirm, et olen sellele alge juba tekitanud, näiteks rinnavähi näol, kuid sellist asja ma kogeda ei taha. Tõesti ei taha. Et NÜÜD ja PRAEGU muutuda, tuleb teha otsustavaid samme. Hetkel on toitumise veelgi enam korrigeerimine ja meditatsiooninädal asjad, mis mul praegu to-do listis on.

Ka tasuks otsida korteri muutmiseks vajalikke vahendeid. Valged hoiustamise korvid, uued kardninad jne on kõige lihtsamad asjad, millest alustada tuleks. Ka pesumasin on väga vajalik ja ka uus voodi. On ka muid asju, aga need on kõige hädavajalikumad.

Kuna perega suhtlemine tekitab minus palju valu ja rõhutust, siis kas oleks õigem end vanematest distantseerida? Mul on kõrini kannatamisest ja valust!!!!!

Kell on üks läbi öösel ja ma tunnen end rahutuna. Ma pole rahul. Tänane intsident, mil ema helistas ja õiendas, sest võtsin külalistele mõeldud rätikud Tartusse kaasa rikkus terve mu tänase päeva ära. Jälle tunnen end süüdi ja haavatuna, ka viha on minus. Mul on nimelt hirm enda viha ees. Kardan seda kogeda, aga allasurumine on ju veel halvem variant.

Kordan eelmises postituses mainitut, et ükski emotsioon ei ole väärtusetu ega ebavajalik. Kõigil neil on oma funktsioon ja alla ei tohi midagi suruda. Aga samas on mul tunne, et mul pole eesmärki mille nimel elada ja kui  liiga tundeid läbi elan siis muutun ju haavatavaks ja keegi ei aita mind püsti, kui kukun. Piltlikult öeldes. Kõigekõrgem, palun anna mulle tugevust, et enda probleemidega hakkama saada ja neile otsa vaadata. Ma soovin saada paremaks inimeseks nii enda kui kõigi teiste suhtes.

Ööl vastu tänast sain magada alla kolme tunni. Magama läksin nelja aeg ja ärkasin enne poolt kuut hommikul, sest buss Tartusse läks juba kell seitse. Kolm tundi loksusin üllatavalt ülerahvastatud bussis, pidades silmas varajast kellaaega, ning kella kümneks olin jõudnud Tartu bussijaama. Jõudes siia tervitas mind väike vihmasadu ning tugev tuul. Tulin oma ropult raske kotiga siis kuidagimoodi kesklinnast korterini, sõin siin hommikust ja vaatasin Shaytardside vlogi. 

Miks ma täna nii vara Tartusse tulin, noh, sellel on oma põhjus ka. Mul oli tänaseks psühholoogi juurde aeg kinni pandud. Täna siis oli minu teine kohtumine selle konkreetse psühholoogiga. Ma ei oskagi öelda kas tänasel kohtumisel suurem mõte oligi. Peale 15 min seal istumist oli tunne, et ütleks et mul nüüd koju minek ja tsau-pakaa. Raske on psühholoogile oma probleemidest rääkida selles suhtes, et ma häbenen neist isegi mõelda, veel hullem on nendest võõrale inimesele rääkida. Ja ma vist moonutan ka osasid fakte enda kohta, sest täielikku tõde enda vaatevinklist vaadatuna ta ei mõistaks lihtsalt. Kuid proovin olla nii aus ja ehe kui võimalik.

Emotsioonide vaheliste seoste kohta teab mu psühholoog päris palju. Niisiis kui ütlen talle nt, et minus on palju viha, siis ta oskab kohe öelda millistest teistest emotsioonidest see tekib jne. Täna tõi ta mulle huvitava näite, et inimene on nagu kauss mis sisaldab erinevaid emotsioone. Kõik on ühteviisi tähtsad ja kõik on vajalikud, ühtegi ei tohi alla suruda. Olukordades, kus inimesele liiga tehakse tekib mõnel kannatanul meeletu viha, teine muutub aga veel loiumaks ja allasurutumaks. Viha alge aga on ülekohtu all kannatamine või millestki olulisest ilma jäämine.

Minu suur allasurutud viha on ilmselt tingitud sellest, et mu ema on liigemotsionaalne ning olen üritanud end temale võimalikult palju vastandada. Iseenda vaimse ja füüsilise tervise arvelt siis. Kuid nüüd on sellel lõpp.

Need paar nädalat, mis järgmise kohtumiseni on jäänud tegelen ma viha vaatlemisega ja selle äratundmisega. Kui mind miski ärritab, siis märkan seda tunnet endas ja kui minus kerkib esile viha, siis tunnustan ja kogen ka vihatunnet. Kui mulle ülekohut tehakse, siis räägin sellest ja seisan enda eest väärikalt.

Psühholoogi juures käimine on nii ja naa. On küll veidi ebameeldiv seal kabinetis istuda ja rääkida enda isiklikest asjadest, nendest, millele isegi mõelda ei julge. Ja kui ka peale kabinetist lahkumist on alguses tunne, et see käik oli küll mõttetu, siis veidi hiljem saad aru, et tegelikult on hingel ikka veidi kergem olla küll.

Täna oli uskumatult mõnus ilm. Tartus valitseb suvine meeleolu. Nooruslik, rõõmus, tore... Sain Siimuga kokku ja erinevalt mõned päevad tagasi mõeldud mõtetest, siis tegelikult ta meeldib mulle ja ta on tõesti tore. Ta on tõesti tähtis mulle ja uskumatu, et juba 7-8 aastat üksteist tunneme.

Õde ja ta kihlatu käisid täna Elvas mistõttu avanes mul võimalus koos nendega koju tulla. Teepeal meenutas õemees mulle, et 5-6 aastasena olin paras pervo olnud ja teda ning ta sõpru taga ajanud ja musitada üritanud. Noh, neid "luukeresid" on mul kapis veelgi ja kui õde küsis, et kas mul enda pärast piinlik ei ole, siis tuleb tunnistada, et on küll. Aga ma ei saa seda osa endast välja lõigata, kes ma lapsena olin. Kes ma olnud olen ja kes olen täna. Pealegi sünnime me iga päev, iga sekund uuesti. Elu on pidevas uuenemises ja muutumises. Ei ole õige inimese üle kohut mõista selle alusel, kes ta kunagi oli, vaid teda tuleks võtta sellena, kes ta momendil on. Kuna selline, ütleme nii et üpris piinlik ja valulik kogemus mul on, siis olgu see mulle endalegi õpetuseks. Et inimestega suheldes ei näeks ma neis seda, kes nad kunagi olid, kes mulle mingil põhjusel vastumeelsed on olnud, vaid näeksin läbi püüdluste ja kannatuste kujunenud isiksust, kelleks nad saanud on. Õppetund missugune.

Meie endine lauaarvuti on praegu isa töökaaslase juures ning praegu on ajutise variandina kasutusel "iidne" arvuti. Olin vast 12 kui selle ostsime. Oma kümme aastat vana masin. Uurisin ja avastasin, et siin arvutis on mitmeid kaustu 2 aasta taguste piltidega. Ise meenutan seda aega enda elust kui pimedat ja masendavat perioodi, võib-olla, et kõige masendavamat. Aga vaadates neid pilte iseendast, siis näen et olen väliselt täiesti enda moodi, ainult et heledamate juustega. Aga tollal vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et miks ma küll nii inetu pean olema. Tegelikkuses olin kena, kenamgi kui piltidel. Lihtsalt tollal olin ebakindlam kui nüüd. Noorem ju ka. Ilmselt üks minu suurimatest vigadest senimaani on olnud see, et olen tahtnud liiga palju. Olen tahtnud olla kõige ilusam, saada kõige rohkem tähelepanu, omada palju materiaalseid väärtusi ja olla täheke. Materiaalsed on olnud minu unistused ja nende asjade järele igatseda ei pruugigi olla vale, kuid üritasin neid saavutada valede meetoditega. Ma ei taha enam oma tundeid alla suruda mingisuguste kinnisideede pärast. Minu tunded ja minu sisemaailm, ka väline, on mulle nüüd kõige tähtsamad. Neist ei tohi kunagi mööda vaadata, sest nemad vormivad sinu välist reaalsust.

Mul on veel palju-palju asju, mis mulle häbi teevad ja mille pärast piinlikkust tunnen. Proovin neist ajapikku üle saada ja tasapisi kujuneda selleks, kes ma tegelikult olen. Kogu oma hiilguses, kogu oma väes, ja kõigil eksisteerimise tasanditel.

Praegu tulin väljast, käisin Toomasega linnapeal. Kuigi proovisin tänase päeva jooksul positiivseid mõtteid mõelda ja puhtusele, selgusele keskenduda, siis nüüd õhtul kui Tomiga kohtusin, siis aktiveerus minus justkui bitch. Ma muutusin ülbemaks, üleolevamaks kõige ja kõigi suhtes. Miks? Ebakindlus?! Kas üritan varjata enda nõrkusi muutudes ülbeks? Kuidas ma sellest vabaneda saaksin?

Täna on reedene päev. Jalka MM on kestnud juba nädala jagu ja kestab kuni juuli alguseni. Senimaani olen peaaegu kõiki mänge näinud.

Nüüd juba veidi rohkem kui nädala olen Tartus üksi olnud. Pole kellegagi vahepeal kohtunud ka. Suurem osa ajast korteris olnud, puhanud, mõelnud, kokanud, poes käinud jne. Võrreldes 2 aasta taguse ajaga, mil hakkasin siin korteris suveti käima, olen palju edasi arenenud. Ma ei karda enam üksi olemist nii, nagu kunagi varem. Peaaegu, et isegi naudin praegust olukorda.

Ilmselt toa remont siin Tartus jääb siiski ära. Mul pole kedagi, kes kindla peale tuleks ja aitaks tapeeti vahetada. Pole ka sobivat tapeeti välja valitud ja hetkel pole raha ka hankida saanud. Mõtlen siin, et võib-olla tõepoolest piirdun kardinate vahetamisega, kuid õiget kardinariietki on üpris raske leida. Tegin kangapoes eile mõned pildid kandidaatidest ka.

Täna olen mediteerinud Heleni lisatud puhta valguse ja armastuse meditatsioonide järgi. Eriti peale esimest meditatsiooni tundsin ühendust ja valguse puudutust. Avanesin üha enam. Jäin siis voodisse pikutama ja mind tabas külmavärin. Aeg-ajalt mul tekivad külmavärinad, miskipärast, ja ma jäin voodisse, tõmbasin teki endale kõvasti ümber ja jäin sellisesse pool-magavasse seisundisse. Sattusin enda olemuse sellistesse ruumidesse, mille olin aastad tagasi sulgenud, kinni mätsinud. Nüüd sain neile ligi ja mulle meenus, miks ma seda tegin.

Nägin kirikuruume ja tunnetasin seda veidi pingelist, pärssivat tunnet, mida lapsena kirikus olles tundsin. Kuid  ometi ma olin sellest paigast teatud mõttes sõltuvuses. Tõesti võib öelda, et mul oli sõltuvussuhe kirikuga. Kuid mulle ei meeldinud kirikumuusika, pikad jutlused, ebamugavad (pidulikud) riided jne. Seal käis lapsi ka,  aga üksi neist ei olnud just mu parim sõber. Enda vanustega sain läbi küll, endast vanematega kippusin tülli mingil põhjusel. Aga siiski, ma tundsin kogu aeg, et mul on vaja liikuda ja joosta ringi, kuid teised lapsed suutsid paremini alluda korrale ja säilitada rahulikkust. Ma tundsin juba siis, et olen teistest erinev.

Hakkasin vältima kirikut, sest mind noriti et käin seal. Ma tundsin et see, kuidas vanemad üritasid mind sundida valima kristlase eluteed oli vale. Justkui protesti märgiks lõpetasin kirikus käimise, lootsin, et see paneb vanemad suhtumist muutma. Paraku mitte. Jäin üha üksikumaks, nukramaks ja mul võttis aega mitu aastat enne, kui kirikus mittekäimisega ära harjusin. Nagu sõltlane olin võõrutusravil.

Kuid tänase unenäo juurde tagasi. Praeguseni on mul silme ees see situatsioon, kuidas unenäos kirikust väljusin, jooksin mööda sõiduteed mäest üles parkla juurde ja nägin parkla vahetus läheduses kõnniteel ühte pikkade tumedate juustega poissi. Ma ütleks, et ta juuksed olid lausa liiga pikad, pikemad kui minul praegu. Teda vaadates sain aru, et ta on minu hingesugulane või kaksikleek vms. Alguses kahtlesin, et kas ta ikka on, aga siis ta istus maha ühte konkreetsesse poosi põlv krõnksus, et midagi tema olemusest reetis, et mul temaga võib olla palju ühist. Küsisin siis temalt, et  kas ta on päris elus ka samasugune nagu unenäos (emb kumb, kas sain aru et näen und või pidasin teda unenäos miraažiks). Ta vist kehitas õlgu, seejärel ütles et enam-vähem. Osaliselt, aga mitte päris?

Huvitav oli sukelduda sellesse soppi enda elust, mida tavaolekus eriti ei teadvusta. Mis on juba mõnda aega olnud kinni mätsitud. See unenägu andis mulle vihje, juhtlõnga asjadest, mis vajaksid läbi töötamist ja tervendamist.

Ärkasin üles telefonihelina peale. Õde helistas. Ja hea et helistas, lõunauinak oligi juba kahetunniseks veninud. Peale telefonikõnet tulin tagasi arvuti juurde ja leidsin youtube´st ühe meditatsiooni. Väga hea meditatsiooni. Just sellise, mida vajasin. Väga hea!

Sain meditatsioonist vastuseid enda küsimustele. Näiteks, et me kõik oleme praegu siin Maal selleks, et armastada kõiki ja kõike tingimustega, et luua uut reaalsust e. paradiisi maapeal ja mõista, et kõik oleme üksteisega seotud. Senimaani on minu elus kõige suuremad katsumused olnudki tingimusteta armastuse väljendamine ja saamine. Kuid meditatsioonis õpetati ka, et mida annad, seda saad. Esmalt tuleb muutuseid teha enda sisemaailmas, tuleb meditatsioonides siseneda kõrgematesse dimensioonidesse ja seal vastavaid muudatusi ning taotlusi läbi viia, seejärel muutub ka 3D maailm. Brilliantne! Seda kõike ma ju tegelikult teadsin juba, kuid miskipärast ei suutnud endale teadvustada. Ja see viis, kuidas üks kaksikleegist paar seda infot edastas oli väga veenev. Just seda sõnumit just sellisel moel ma vajasingi.

Mainimata ei saa jätta ka Shaytard´side tänast videot. Shay rääkis ühe elulise näite põhjal, kuidas väikesed muudatused omavad suurt mõju. Tema siis konkreetselt innustas kõiki inimesi terve nädala jooksul oma tuba korda tegema ja korras hoidma. Ise tegi ta ka oma "seapesa" peaaegu et laitmatult korda. Ja ka minul on ju täna koristamispäev. See oli väga vajalik sõnum mulle tänaseks päevaks.

Viimasel ajal on ka minu intuitsioon justkui paranenud. Mis on suurepärane!

Eile oli mu vanemate hõbepulm. Palju palju õnne neile ja jõudu ning jaksu edaspidiseks! Loodan, et elu võimaldab neil tähistada hõbepulma väärikalt ja meeldivalt.

Täna olen saanud mitmest allikast youtube kaudu sõnumeid, mida vajasin. Imeline! Tulgu tänane päev ilus ja produktiivne.

Youtube on üks tore keskkond. Viimasel ajal vaatan igapäevaselt Shaytard´ide vloge, sest minu silmis on nad perekonna musternäidis ja neid vaadates tärkab mul lootus, et ehk saan ka mina kunagi midagi sellist kogeda mida nemadki. Teine kasutaja, kelle videosid suure huviga järgin on Helen D. Ta lisab põnevaid ja kasulikke videosid, tema sõnumid on selgelt mõistetavad ja küllaltki konkreetsed. Luke´i videod on ka lahedad. Ta on ikka hulljulge, sest see mida ta teeb on tavatu kuid väga vajalik.


Siinkohal toon välja Heleni videos välja toodud ettekuulutused tulevikuks:

1. Veevalaja-ajastu Kristus sünnib kreeklasena.


2. Veevalaja-ajastu Kristus on Aleksander Suure inkarnatsioon.


3. Tõelised jumalad, pühakud tulevad siia planeedile sündides lihast ja luust inimestena, et põimida tõde meie reaalsusesse. Nad ei tule siia väliskülalistena, vaid püha plaani elluviijatena ning Veevalaja-ajastu Kristuse toetajasgrupina.


4. Seaduse rikkujate üle mõistetakse kohut ja negatiivsed jõud saavad tasapisi teadlikuks sellest reaalsusest ning nad satuvad paanikasse.


5. Uus Rooma või uus Paabel (mõisteid on erinevaid), kukub kokku (EL, USA?).


6. Praegune kristlik kirik kukub kokku. Tuleb uus uskumus, mis ületab dogmad ja doktriinid ning seda hakatakse kutsuma Teeks või Teekonnaks. Seda hakkavad juhtima tõelised karjused, ülestõusnud meistrid, kes tõusevad esile Veevalaja-ajastu Kristuse lipu all.


7. Tuleb üks maailmavalitsus, kuid rahvused säilivad ja hõimude ellujäämine on garanteeritud.


8. Kõik riigid saavad olema esindatud Ühendatud Maa Nõukogus, mis liitub hiljem Universumi Nõukoguga ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis Maast saab Universumi Nõukogu täieõiguslik liige.


9. Enam ei saa olema hirmu ning juhtimine ei saa olema hirmul ja võimujanul põhinev. Selline süsteem langeb ning saab karistatud, kui seda taas üritatakse teha.


10. Inimesed hakkavad mõistma tumedate inglite rolli, sest neil on oma osa õigluse ja tasakaalu loomisel karmaseaduste toimimise puhul.


11. Inimesed hakkavad mõistma ja aksepteerima nii pimedust kui valgust, sest mõlemad aspektid on olulised tasakaalu saavutamiseks.


12. Ülestõusnud meistrid juhivad uue maailmakorra Veevalaja-Kristuse alla ja luuakse uus energiavõrgustik, mille eesmärk on puhastada planeet negatiivsetest energiatest. Peale puhastusprotsessi on vaja palju tervendustööd, et negatiivsed energiad ja negatiivsed mõttevormid inimeste süsteemidest välja saaksid.


13. Uut uskumuste süsteemi tutvustatakse inimestele ja seda kutsutakse Teekonnaks. See sisaldab endas spirituaalseid printsiipe mille järgi elada, mille eesmärk on avada inimeste silmad ja panna meid mõistma, et me kõik oleme omavahel seotud ja eraldatust ei eksisteeri. Teekond tutvustab erinevaid ülestõusmise vahendeid, et inimeste teadvus areneks kõrgemale ning mille tulemusel saavad võimalikuks rännakud kogu universumis. Inimesi julgustatakse looma sooje suhteid kõigi Maa elanikega ning meile õpetatakse kogukondade ja jagamise tähtsust.


14. Kõik jõuavad arusaamisele, et kõik on kõigega seotud ja me lülitume sellele reaalsusele ning tajume seda  terve oma olemusega. Kõiki inimesi julgustatakse tundma seda ühendust ka väljaspool Maad elavate olenditega ning nendega omavahelisi suhteid looma.


15. Võetakse kasutusele seadused, mis hakkavad karistama spirituaalsete kuritegude sooritajaid. Niinimetatud inimeste "vabadus", mis sai ettekäändeks spirituaalsete kuritegude sooritamisel ja mis mõjutavad tervet universumis, eemaldatakse. Inimesed mõistavad, et tegelikult ei ole keegi meist täielikult vaba, kuid me oleme kõik ühendatud ja vastastikuses sõltuvuses.


16. jumalad elavad taaskord inimeste keskel ning nad näitavad meile teed.


17. Atlantise aegne  oraaklite traditsioon taastatakse ning jumal Apollo, keda tuntakse valguse toojana, jääb meie sekka. Nagu Sybille oraakel ennustas: tuleb päev, mil jumal Apollo tuleb tagasi ning jääb igavesti.


18. Olendid teistelt planeetidelt tulevad Maale peale seda, kui me oleme ühinenud Universumi nõukoguga ja oleme juba viinud ellu maailmavalitsuse. 


19. Naised toovad tasakaalu ning deemonlik korruptsioon naiseliku energia kallal saab eemaldatud.


20. Jumalanna tõuseb uuesti võrdväärsesse positsiooni oma mehe kõrval ning Jumalannat hakatakse teadvustama kui Taeva Kuningannat, Asherah, kõikide Elohimide ema.

Eluke, eluke...

Täna sadas pea et terve päeva nagu oavarrest. Sadas ja sadas, lakkamatult. Õues oli tuuline ka. Kuid kui akna lahti tegin, et tuppa värsket õhku saada, puhus mulle vastu üllatavalt soe tuuleiil. Selline nukker, kuid temperatuuri poolest paras ilm oli täna. Mulle täitsa meeldis olgugi, et suurem osa päevast möödus toas istudes.

Hommikupoole ma ei saanud netti minna, sest alumisel naabril oli wifi välja lülitatud. Jah, juba mitu aastat elame siin naabrite internetti kasutades. Aga ma käin siin üpris harva ja internet on kallis, niisiis mul poleks rahagi et enda neti eest maksta. Olen naabritele tänulik, et neil ilma paroolita wifi on.

Täna sain siis läbi Elulille raamatu. Ma olen seda juba küllalt pikalt lugenud ja suur osa sealt loetud infost vajab veel settimit ja juurdumist minu süsteemides enne, kui kõigest täielikult aru hakkan saama. Aga põnev lugemine oli. Sain palju uut infot, vägagi palju.

Raamatu infost inspiratsiooni saades hakkasin mõtlema, et kuidas oleks kui ühel ilusal päeval mitte väga kauges tulevikus (olen kannatamatu ja tahaksin et see juba õige pea juhtuks) lahkuksid areenilt kõik meie isekad ja ahned poliitikud ning eelkõige nende niiditõmbajad, kes lihtinimeste elu niivõrd kibedaks on muutnud. Et muutuks meie ühiskonnas kõik: finantssüsteem, meditsiin, haridus, hierarhiad ühiskonnas jne. Et inimelu muutuks kõige tähtsamaks väärtuseks ja ahnus kaoks meie eludest kõigil tasanditel. Tahaksin nii väga paremat maailma kus elada. Mida ma küll saaksin teha, et omalt poolt muudatustele kaasa aidata?

Ma olen sellest varem ka juba kirjutanud, aga üksildus on endiselt painavaim tunne millega päevat-päeva toime pean tulema. Ma olen temaga juba ära harjunud, aga see ei tähenda, et südames teistmoodi elu ei tahaks. Ma olen niivõrd palju läbi elanud, et olen aru saanud - tingimusteta armastus on parim ja suurim väärtus, mida elus kogeda on võimalik.

Siim millegipärast ei suhtle minuga enam. Ei vasta mulle msnis ega võta ka ise ühendust olgugi, et sel ajal kui ta Austraalias oli, suhtlesime me rohkem kui aasta peaaegu iga päev msnis. Aga saan aru, et see msni "sõprus" ei toonud meid mitte üksteisele lähemale, vaid leevendas tema koduigatsust ja minu suhtlemisvajadust. Enam tal ei ole mind vaja, kuid minul teda? Otseselt ei ole. Mingi osa temast ei meeldi mulle, kuid tal on omadusi, millest mul mõndagi õppida on, niisiis ei kahetse temaga suhtlemist.

See mida eelmises lõigus kirjeldasin annab kinnitust sellele, et kui võtta mõnda inimest lihtasalt kui kohatäidet enda elus, siis ei jää ta pikemaks sinu juurde pidama. Vähemalt antud juhul küll. Meil on temaga lihtsalt liiga palju erinevusi ning meil pole mõtet liiga aktiivselt suhtlema jääda.

Ma ei tea kuhu elu mind viib ja mis minust saab, aga loodan, et mind hoitakse ja leian oma tee.

Olen ja palun ja tänan. Miikael, armas Miikael, tänan Sind su kaitse ja abi eest. Et oled lõiganud läbi hirmu köidikud ja kaitsed mind nüüd ja alati oma sügavsinise keebiga. Tänan, et hoiad mind ohtlikes olukordades ja juhid mind läbi raskuste. Tänan, tänan, tänan! Kallistan!!!

Tänan ka Miikaeli selle eest, et elad siin blogis ja töötad läbi selle minuga. Palun sul olla mulle lähedal, et leiaksin oma tõelise kutsumuse ning jõuaksin selleni, kes ma tegelikult olen. 

Tänan Sind lõpmatuseni!

Täna, laupäeval, istusin terve päeva Tartu korteris. Magasin poole päevani, passisin netis ja vaatasin jalka MM-i. Mulle väga meeldib jalka ja täna mängis ka mu lemmik koondis - Holland. Oranžide särkidega osavad ning kiired mehed on ja ohh kui kenad. Hollandi meeskonnast on minu üheks lemmikuks Van der Wiel... super nunnu šokolaadipoiss:)

Esimene mäng oli üllatusterohke. Taani suutis Hollandlastele 1:0 teha ja see juhtus viimati kuuekümnendatel aastatel. Usun, et ka hollandlased ise olid üllatunud ja löödud, sest vaevalt nad oskasid arvata et Taani neile ära teeb. Teine mäng, kus kohtusid Saksamaa ja Portugal, oli igavam. Draamat oli vähevõitu, erilisi momente mängu jooksul ei tekkinud kui siis välja arvata teise poolaja keskpaik, mil sakslased mängu ainsa värava lüüa suutsid.

Aga elust ja olust ja minu mõtetest ka nüüd.
Mõtlesin just natuke aega tagasi, et ma olen juba 20. Jah, just täpselt nii vana (tegelikult ju noor), aga vana selles mõttes, et mul on tunne, et pean kiirustama ja kiirelt elus midagi saavutama. Ma tunnen, et kodus istumine ja ebasotsiaalne olemine ei ole see, kes ma tegelikult olen ja mida ma tegelikult tegema peaksin. Aga mul on häiriv terviseprobleem, vähe raha, pole tõelisi sõpru, puuduvad õiged huvialad. Jumal, mida ma tegema peaksin?

Ma ei kujuta ette ka mida edasi teen. Kuidas tervise korda saan ja elu rööbastesse lükkan. Ma ei ole praegu see, kes tegelikult olen ja tahan jõuda enda tõelise särani nii noorelt kui võimalik.

Loodetavasti juhib Kõigekõrgem mu elu ja ma pääsen sügisest sellisesse kooli sellisele erialale, mis mu silmaringi kõige enam avardaks ja mis mulle kõige parema baasi annaks elus toimetulekuks. Tõesti loodan, et kõik läheb kõige paremat stsenaariumit mööda.

Nüüd on aeg minna magama. Homme ilmselt võtan kellegagi ühendust, sest 2 ja pool päeva üksi olemist ei ole mulle just kõige paremini mõjunud.

toitumisest

Mai viimastel päevadel käisin bioresonantsdiagnostikas ja ühtlasi tegin ka toidutalumatuse testi. Tuli välja, et mulle ei sobi lõhe, tuunikala, nisu, viinamari, apelsin, maasikas, arahiis. Hetkel olengi gluteenivabal dieedil, kuid senimaani pole see dieet paraku erilisi tulemusi näidanud. Ometi tuleb tunnistada, et kui valgest jahust asju (burksi, saia jne) söön, siis peale seda tunnen end eriti väsinu ja loiuna. Niisiis nisujahu on minu jaoks küll kindel no-no. Siiski on mul probleeme kõhukinnisusega ja tundub, et peaaegu kõik toiduained soodustavad seda. Riis on eriti hull. 

Otsustasin siis hakata oma päevamenüüsid üles kirjutama ja proovin hakata päevas sööma viis korda, väikeste portsude haaval. Selle nädala jooksul olen ka ühe liitri kitsepiima ära joonud. Kitsepiim teeb justkui pai mu rinnakule, sest mul on tihtipeale veidi valus hingata ja rinnus on valud, ka seljas, aga peale kruusitäit kitsepiima on olemine kohe teistmoodi. Väärt kraam!

Gluteenivaba dieediga alustades oli mul hirm, et enam ei tohigi midagi süüa. Tegelikult mul väga palju piiranguid ei olegi. Üksnes koogid, tordid on keelatud, sest gluteenivabad küpsised on poes täiesti saadaval, samuti ka gluteenivaba sai. Poes peaks isegi gluteenivabasid muffineid ja koogipulbrit olema, kuid ma pole veel nii kaugele jõudnud, et neid oleksin ostnud. Gluteenivabad küpsised olid täitsa head ja eile ning esmaspäeval tegin õe toodud gluteenivabast jahust pannkooke. Täitsa mõnusad olid nad soojalt, kerge vanillise järelmaitsega.

Homme hommikul ootab mind ees shopping Maximas ja/või Prismas (pole veel otsustanud). Plaanis osta söögikraami, gluteenivabast saiast tunnen praegu päris kõvasti puudust. 

Täna sõin lõunaks gluteenivabasid makarone sulatatud juustuga ja Heinz ketšupiga. Muideks selle firma ketšup on ainus, mis ei tekita mul kõhus valusid. Tegemist on samuti gluteenivaba tootega ja ainsa ketšupiga, mida saan muretult tarvitada.

mõtted ja meenutused

Täna kohtusin esmakordselt oma uue psühholoogiga kellega ka edaspidi koostööd jätkan. Otsustasin pöörduda psühholoogi poole, sest vanadest kompleksidest ja ennasthävitavatest mõttemustritest on väga raske omal käel üle saada. Ma tunnen end küllalt hästi peale tänast esmakohtumist. Tuleb tunnistada, et pabistasin veidi enne vastuvõtule minemist. Kuid samas kripeldab mu sees tunne, et väljendasin seal kabinetis ainult poolikut tõde. Põhiprobleemi, mis mind elus tagasi hoiab, suutsin ära rääkida, aga mu lugu on liiga keeruline ja veider, et isegi psühhiaatrile kõiki detaile rääkida. Mul on tõesti nii veider ja samas traagiline elu olnud, et keegi kes seda ise pole kogenud ei oskaks seda mõista ega tõenäoliselt ka arukat nõu anda.

Siiski-siiski. Taganjärgi mõtlen, et edastasin talle veidi moonutatud infot. Rääkisin, et minu põhiprobleem seisneb alaväärsustundes, et mu õdesid on eelistatud minule ja et ma pole piisavalt armastust, toetust ja tähelepanu saanud. Selles osas on kõik õige!? Kuid alaväärsustunnet ei taju ma üksnes selle pärast, et olen kõrvale heidetuks jäänud, vaid tunnen häbi ka oma pere pärast. Ma häbenen nii ennast kui ka oma perekonda, sest minu silmis ei oska mu vanemad elada ega ka lapsi kasvatada. Julm kriitika nende pihta, ma tean, ja usun täiesti et nad on andnud endast parima, kuid nende käitumises on olnud asju, mis on minu sisse sügavaid haavu jätnud. Tahaksin olla sõltumatu ja iseseisev, et suudaksin täielikult aksepteerida enda vanemaid ja peret, nende valikuid ja elu, kuid mul raske end distantseerida oma perest ja olla täiesti sõltumatu. Ma ei ole oma perest sõltumatu, sest nemad on mu kodu ja juured. Annan endast parima, et leppida täielikult mineviku valuga ja tegelikult ma ei saa kõiges ka ju oma peret süüdistada. Mingil ajahetkel olen olnud süüdistamise faasis, kuid nüüdseks olen selle läbi elanud ja praegu keskendun aksepteerimisele ja armastusele. Olgugi, et veidi häbenen ja tunnen valu perekonna suhtes, kuid tegelikult armastan neid tingimusteta!

Kõigist vigadest hoolimata, jah, armastan oma pere kogu südamest. Olen neile tänulik näiteks selle eest, et nad ei ole sundinud mind minema kuhugi raskele tööle, vaid olen saanud aastakese puhata ja lihtsalt olla. Ilma suuremate etteheideteta on nad lasknud mul jääda koju ja olla niinimetatud muidusööja, ilma midagi vastutasuks tahtmata. Noh, ma ise teeksin seda samuti ju oma lapse heaks ju tegelikult, aga sellegipoolest olen neile tänulik.

Nüüd, sügisel, kui oma õpinguid jätkan ja kodust välja kolin, hakkan ma kodus käima just nii tihti, et minu ja vanemate vahel tülisid tekkida ei jõuaks. Mis tähendab seda, et liiga tihti ma seal käima hakata ei saa, kuid kõige tähtsam on see, et nad vähemalt olemas on ja et ma orvuna üles kasvama ei pidanud. See oleks ju veel hullem olnud!

Hetkel meenus midagi, mis haiget teeb. Kui väiksena kommi näppasin või ka veidi suuremana võtsin köögist midagi, mis mingil põhjusel ema jaoks säilitamist väärt oli, sattusin (ja satun) halastamatu kriitikarahe alla. Ema on nimetanud mind vargaks, isekaks, vastikuks inimeseks jne. Kuid mul on olnud nälg! Ja ma pole osanud endale ise maitsvat einet valmistada nendest ainetest, mida ma võinuks võtta (samas kunagi ei tea mida tohib võtta ja mida mitte). Kui sõimu hakkas tulema, siis hakkasin vastu ja teesklesin, et see õiendamine ei lähe mulle korda. Kuid tegelikult läks ja jättis sügavaid jälgi. Tagajärjeks on see, et tunnen end täna justkui halva inimesena. Vargana, isekana... just sellena, kelleks mind nimetati. Ma tean, et tegelikult olen hea ja mõlemad, nii mina kui ema oleme eksinud oma teadmatuse tõttu, kuid see mis on olnud, see on jätnud omad jäljed.

Miks ma end veel süüdi tunnen... Mul on selgelt meeles üks olukord, kui olin väike tüdruk ja ema vihastas mu peale ning ütles, et: "Näe, sinu pärast on mul kortsud näkku tekkinud, oled nüüd õnnelik??". Ema oli tollal kolmekümnendates. Ja ma siiralt uskusin, et need kortsud (need olid naerukortsud, muide) on emal sellepärast, et olen talle niivõrd palju muret ja kannatusi tekitanud.

No ja "aegumatu klassika" ehk kirss tordil on loomulikult see, kuidas ema mulle rääkis, et tal vähk on ja et ta surema hakkab. Kohutav! Valus! Nii valus oli lapse hingel sellise jutuga toime tulla. Ma ju uskusin teda ja ma tean mida tähendab leinata, sest oma lapse mõistusega proovisin end juba harjutada mõttega, et varsti mul enam ema ei ole. Aastaid hiljem sain teada, et see oli ema katsetus mind "taltsutada" või "rahulikuks muuta", kuid väidetavalt oli tal tõesti halb enesetunne ja ta arvas et tal on mingi raske haigus. Aga seeläbi tegi ta mulle korvamatut kahju ja nii palju haiget. Ma ei saa sellest kunagi vist üle ja siiamaani ajab nutma, kui sellele kõigele mõtlen. 

Aga ka see on teinud palju haiget, et Eestis olles räägib ema oma Soome sõbrannast enamjaolt negatiivses toonis, kuid Soomes teeb näo nagu kõik oleks kõige paremas korras. Ma mõistan teda selles osas, et peale NSV lagunemist oli Eestis raske majanduslik olukord ja Soome tuttavate kaudu sai ta palju tarbeesemeid ja toidukraami, mida siinmail polnud üldse nii lihtne endale lubada. Kuid olen otseselt tundnud, et ta on Soome sõbrannat eelistanud minule, sest ta on rääkinud sellele naisele asju minu kohta, mida ma poleks tahtnud et ta oleks teinud. Ema pole märganud Soomes olles minu valu ja üksildust, rahulolematust kogu olukorraga. Ma olen tundnud palju valu, sest võõrast inimest on justkui eelistatud minule. Ema pole kunagi midagi kriitilist öelnud sellele prouale, küll aga oleme meie, lapsed ja isa, olnud need, kelle peale kogu see pinge on välja valatud.

Põhjus, miks mul on raske teistelt inimestelt abi paluda ja seda vastu võtta on see, et ma olen näinud kuidas ema on justkui oma hinge maha müünud Soome sõbrannale, materiaalsete asjade saamise nimel. Isegi nende asjade nimel, mida ei tema ega keegi meie perest ei vaja. See osa minust vajab muutmist ja ümber tegemist, sest üksiku hundina ei jõua ma vast kuskile ning hinges vajan ma hädasti karja, kuhu kuuluda.

Valu on palju ja haiget teeb ka see, et kui ema või isa näiteks poodigi lähevad, siis ei taha nad tavaliselt mind kaasa võtta. Tunnen end kõrvale jäetuna ja haiget teeb see. Ning need süüdistused, et ma ei oska korda hoida, rahaga ümber käia jne. Kõik see teeb haiget. Liiga palju kriitikat, liiga vähe tunnustamist ja suunamist. Isegi noorem õde ei suhtu minusse just iga kord lugupidamisega.

Lapsepõlv on olnud üks paras õudusunenägu. Kuid järelikult on mul seda õppetundi olnud tarvis ja kui ma seda üle ei suudaks elada, siis poleks sellist õppetundi mulle ka antud. Mis ei tapa teeb tugevaks? Loodan väga!