Tähetolm...

Ööl vastu tänast sain magada alla kolme tunni. Magama läksin nelja aeg ja ärkasin enne poolt kuut hommikul, sest buss Tartusse läks juba kell seitse. Kolm tundi loksusin üllatavalt ülerahvastatud bussis, pidades silmas varajast kellaaega, ning kella kümneks olin jõudnud Tartu bussijaama. Jõudes siia tervitas mind väike vihmasadu ning tugev tuul. Tulin oma ropult raske kotiga siis kuidagimoodi kesklinnast korterini, sõin siin hommikust ja vaatasin Shaytardside vlogi. 

Miks ma täna nii vara Tartusse tulin, noh, sellel on oma põhjus ka. Mul oli tänaseks psühholoogi juurde aeg kinni pandud. Täna siis oli minu teine kohtumine selle konkreetse psühholoogiga. Ma ei oskagi öelda kas tänasel kohtumisel suurem mõte oligi. Peale 15 min seal istumist oli tunne, et ütleks et mul nüüd koju minek ja tsau-pakaa. Raske on psühholoogile oma probleemidest rääkida selles suhtes, et ma häbenen neist isegi mõelda, veel hullem on nendest võõrale inimesele rääkida. Ja ma vist moonutan ka osasid fakte enda kohta, sest täielikku tõde enda vaatevinklist vaadatuna ta ei mõistaks lihtsalt. Kuid proovin olla nii aus ja ehe kui võimalik.

Emotsioonide vaheliste seoste kohta teab mu psühholoog päris palju. Niisiis kui ütlen talle nt, et minus on palju viha, siis ta oskab kohe öelda millistest teistest emotsioonidest see tekib jne. Täna tõi ta mulle huvitava näite, et inimene on nagu kauss mis sisaldab erinevaid emotsioone. Kõik on ühteviisi tähtsad ja kõik on vajalikud, ühtegi ei tohi alla suruda. Olukordades, kus inimesele liiga tehakse tekib mõnel kannatanul meeletu viha, teine muutub aga veel loiumaks ja allasurutumaks. Viha alge aga on ülekohtu all kannatamine või millestki olulisest ilma jäämine.

Minu suur allasurutud viha on ilmselt tingitud sellest, et mu ema on liigemotsionaalne ning olen üritanud end temale võimalikult palju vastandada. Iseenda vaimse ja füüsilise tervise arvelt siis. Kuid nüüd on sellel lõpp.

Need paar nädalat, mis järgmise kohtumiseni on jäänud tegelen ma viha vaatlemisega ja selle äratundmisega. Kui mind miski ärritab, siis märkan seda tunnet endas ja kui minus kerkib esile viha, siis tunnustan ja kogen ka vihatunnet. Kui mulle ülekohut tehakse, siis räägin sellest ja seisan enda eest väärikalt.

Psühholoogi juures käimine on nii ja naa. On küll veidi ebameeldiv seal kabinetis istuda ja rääkida enda isiklikest asjadest, nendest, millele isegi mõelda ei julge. Ja kui ka peale kabinetist lahkumist on alguses tunne, et see käik oli küll mõttetu, siis veidi hiljem saad aru, et tegelikult on hingel ikka veidi kergem olla küll.