Siiski-siiski. Taganjärgi mõtlen, et edastasin talle veidi moonutatud infot. Rääkisin, et minu põhiprobleem seisneb alaväärsustundes, et mu õdesid on eelistatud minule ja et ma pole piisavalt armastust, toetust ja tähelepanu saanud. Selles osas on kõik õige!? Kuid alaväärsustunnet ei taju ma üksnes selle pärast, et olen kõrvale heidetuks jäänud, vaid tunnen häbi ka oma pere pärast. Ma häbenen nii ennast kui ka oma perekonda, sest minu silmis ei oska mu vanemad elada ega ka lapsi kasvatada. Julm kriitika nende pihta, ma tean, ja usun täiesti et nad on andnud endast parima, kuid nende käitumises on olnud asju, mis on minu sisse sügavaid haavu jätnud. Tahaksin olla sõltumatu ja iseseisev, et suudaksin täielikult aksepteerida enda vanemaid ja peret, nende valikuid ja elu, kuid mul raske end distantseerida oma perest ja olla täiesti sõltumatu. Ma ei ole oma perest sõltumatu, sest nemad on mu kodu ja juured. Annan endast parima, et leppida täielikult mineviku valuga ja tegelikult ma ei saa kõiges ka ju oma peret süüdistada. Mingil ajahetkel olen olnud süüdistamise faasis, kuid nüüdseks olen selle läbi elanud ja praegu keskendun aksepteerimisele ja armastusele. Olgugi, et veidi häbenen ja tunnen valu perekonna suhtes, kuid tegelikult armastan neid tingimusteta!
Kõigist vigadest hoolimata, jah, armastan oma pere kogu südamest. Olen neile tänulik näiteks selle eest, et nad ei ole sundinud mind minema kuhugi raskele tööle, vaid olen saanud aastakese puhata ja lihtsalt olla. Ilma suuremate etteheideteta on nad lasknud mul jääda koju ja olla niinimetatud muidusööja, ilma midagi vastutasuks tahtmata. Noh, ma ise teeksin seda samuti ju oma lapse heaks ju tegelikult, aga sellegipoolest olen neile tänulik.
Nüüd, sügisel, kui oma õpinguid jätkan ja kodust välja kolin, hakkan ma kodus käima just nii tihti, et minu ja vanemate vahel tülisid tekkida ei jõuaks. Mis tähendab seda, et liiga tihti ma seal käima hakata ei saa, kuid kõige tähtsam on see, et nad vähemalt olemas on ja et ma orvuna üles kasvama ei pidanud. See oleks ju veel hullem olnud!
Hetkel meenus midagi, mis haiget teeb. Kui väiksena kommi näppasin või ka veidi suuremana võtsin köögist midagi, mis mingil põhjusel ema jaoks säilitamist väärt oli, sattusin (ja satun) halastamatu kriitikarahe alla. Ema on nimetanud mind vargaks, isekaks, vastikuks inimeseks jne. Kuid mul on olnud nälg! Ja ma pole osanud endale ise maitsvat einet valmistada nendest ainetest, mida ma võinuks võtta (samas kunagi ei tea mida tohib võtta ja mida mitte). Kui sõimu hakkas tulema, siis hakkasin vastu ja teesklesin, et see õiendamine ei lähe mulle korda. Kuid tegelikult läks ja jättis sügavaid jälgi. Tagajärjeks on see, et tunnen end täna justkui halva inimesena. Vargana, isekana... just sellena, kelleks mind nimetati. Ma tean, et tegelikult olen hea ja mõlemad, nii mina kui ema oleme eksinud oma teadmatuse tõttu, kuid see mis on olnud, see on jätnud omad jäljed.
Miks ma end veel süüdi tunnen... Mul on selgelt meeles üks olukord, kui olin väike tüdruk ja ema vihastas mu peale ning ütles, et: "Näe, sinu pärast on mul kortsud näkku tekkinud, oled nüüd õnnelik??". Ema oli tollal kolmekümnendates. Ja ma siiralt uskusin, et need kortsud (need olid naerukortsud, muide) on emal sellepärast, et olen talle niivõrd palju muret ja kannatusi tekitanud.
No ja "aegumatu klassika" ehk kirss tordil on loomulikult see, kuidas ema mulle rääkis, et tal vähk on ja et ta surema hakkab. Kohutav! Valus! Nii valus oli lapse hingel sellise jutuga toime tulla. Ma ju uskusin teda ja ma tean mida tähendab leinata, sest oma lapse mõistusega proovisin end juba harjutada mõttega, et varsti mul enam ema ei ole. Aastaid hiljem sain teada, et see oli ema katsetus mind "taltsutada" või "rahulikuks muuta", kuid väidetavalt oli tal tõesti halb enesetunne ja ta arvas et tal on mingi raske haigus. Aga seeläbi tegi ta mulle korvamatut kahju ja nii palju haiget. Ma ei saa sellest kunagi vist üle ja siiamaani ajab nutma, kui sellele kõigele mõtlen.
Aga ka see on teinud palju haiget, et Eestis olles räägib ema oma Soome sõbrannast enamjaolt negatiivses toonis, kuid Soomes teeb näo nagu kõik oleks kõige paremas korras. Ma mõistan teda selles osas, et peale NSV lagunemist oli Eestis raske majanduslik olukord ja Soome tuttavate kaudu sai ta palju tarbeesemeid ja toidukraami, mida siinmail polnud üldse nii lihtne endale lubada. Kuid olen otseselt tundnud, et ta on Soome sõbrannat eelistanud minule, sest ta on rääkinud sellele naisele asju minu kohta, mida ma poleks tahtnud et ta oleks teinud. Ema pole märganud Soomes olles minu valu ja üksildust, rahulolematust kogu olukorraga. Ma olen tundnud palju valu, sest võõrast inimest on justkui eelistatud minule. Ema pole kunagi midagi kriitilist öelnud sellele prouale, küll aga oleme meie, lapsed ja isa, olnud need, kelle peale kogu see pinge on välja valatud.
Põhjus, miks mul on raske teistelt inimestelt abi paluda ja seda vastu võtta on see, et ma olen näinud kuidas ema on justkui oma hinge maha müünud Soome sõbrannale, materiaalsete asjade saamise nimel. Isegi nende asjade nimel, mida ei tema ega keegi meie perest ei vaja. See osa minust vajab muutmist ja ümber tegemist, sest üksiku hundina ei jõua ma vast kuskile ning hinges vajan ma hädasti karja, kuhu kuuluda.
Valu on palju ja haiget teeb ka see, et kui ema või isa näiteks poodigi lähevad, siis ei taha nad tavaliselt mind kaasa võtta. Tunnen end kõrvale jäetuna ja haiget teeb see. Ning need süüdistused, et ma ei oska korda hoida, rahaga ümber käia jne. Kõik see teeb haiget. Liiga palju kriitikat, liiga vähe tunnustamist ja suunamist. Isegi noorem õde ei suhtu minusse just iga kord lugupidamisega.
Lapsepõlv on olnud üks paras õudusunenägu. Kuid järelikult on mul seda õppetundi olnud tarvis ja kui ma seda üle ei suudaks elada, siis poleks sellist õppetundi mulle ka antud. Mis ei tapa teeb tugevaks? Loodan väga!
No comments:
Post a Comment