Tähetolm...

Täna oli uskumatult mõnus ilm. Tartus valitseb suvine meeleolu. Nooruslik, rõõmus, tore... Sain Siimuga kokku ja erinevalt mõned päevad tagasi mõeldud mõtetest, siis tegelikult ta meeldib mulle ja ta on tõesti tore. Ta on tõesti tähtis mulle ja uskumatu, et juba 7-8 aastat üksteist tunneme.

Õde ja ta kihlatu käisid täna Elvas mistõttu avanes mul võimalus koos nendega koju tulla. Teepeal meenutas õemees mulle, et 5-6 aastasena olin paras pervo olnud ja teda ning ta sõpru taga ajanud ja musitada üritanud. Noh, neid "luukeresid" on mul kapis veelgi ja kui õde küsis, et kas mul enda pärast piinlik ei ole, siis tuleb tunnistada, et on küll. Aga ma ei saa seda osa endast välja lõigata, kes ma lapsena olin. Kes ma olnud olen ja kes olen täna. Pealegi sünnime me iga päev, iga sekund uuesti. Elu on pidevas uuenemises ja muutumises. Ei ole õige inimese üle kohut mõista selle alusel, kes ta kunagi oli, vaid teda tuleks võtta sellena, kes ta momendil on. Kuna selline, ütleme nii et üpris piinlik ja valulik kogemus mul on, siis olgu see mulle endalegi õpetuseks. Et inimestega suheldes ei näeks ma neis seda, kes nad kunagi olid, kes mulle mingil põhjusel vastumeelsed on olnud, vaid näeksin läbi püüdluste ja kannatuste kujunenud isiksust, kelleks nad saanud on. Õppetund missugune.

Meie endine lauaarvuti on praegu isa töökaaslase juures ning praegu on ajutise variandina kasutusel "iidne" arvuti. Olin vast 12 kui selle ostsime. Oma kümme aastat vana masin. Uurisin ja avastasin, et siin arvutis on mitmeid kaustu 2 aasta taguste piltidega. Ise meenutan seda aega enda elust kui pimedat ja masendavat perioodi, võib-olla, et kõige masendavamat. Aga vaadates neid pilte iseendast, siis näen et olen väliselt täiesti enda moodi, ainult et heledamate juustega. Aga tollal vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et miks ma küll nii inetu pean olema. Tegelikkuses olin kena, kenamgi kui piltidel. Lihtsalt tollal olin ebakindlam kui nüüd. Noorem ju ka. Ilmselt üks minu suurimatest vigadest senimaani on olnud see, et olen tahtnud liiga palju. Olen tahtnud olla kõige ilusam, saada kõige rohkem tähelepanu, omada palju materiaalseid väärtusi ja olla täheke. Materiaalsed on olnud minu unistused ja nende asjade järele igatseda ei pruugigi olla vale, kuid üritasin neid saavutada valede meetoditega. Ma ei taha enam oma tundeid alla suruda mingisuguste kinnisideede pärast. Minu tunded ja minu sisemaailm, ka väline, on mulle nüüd kõige tähtsamad. Neist ei tohi kunagi mööda vaadata, sest nemad vormivad sinu välist reaalsust.

Mul on veel palju-palju asju, mis mulle häbi teevad ja mille pärast piinlikkust tunnen. Proovin neist ajapikku üle saada ja tasapisi kujuneda selleks, kes ma tegelikult olen. Kogu oma hiilguses, kogu oma väes, ja kõigil eksisteerimise tasanditel.