Tähetolm...

Täna, laupäeval, istusin terve päeva Tartu korteris. Magasin poole päevani, passisin netis ja vaatasin jalka MM-i. Mulle väga meeldib jalka ja täna mängis ka mu lemmik koondis - Holland. Oranžide särkidega osavad ning kiired mehed on ja ohh kui kenad. Hollandi meeskonnast on minu üheks lemmikuks Van der Wiel... super nunnu šokolaadipoiss:)

Esimene mäng oli üllatusterohke. Taani suutis Hollandlastele 1:0 teha ja see juhtus viimati kuuekümnendatel aastatel. Usun, et ka hollandlased ise olid üllatunud ja löödud, sest vaevalt nad oskasid arvata et Taani neile ära teeb. Teine mäng, kus kohtusid Saksamaa ja Portugal, oli igavam. Draamat oli vähevõitu, erilisi momente mängu jooksul ei tekkinud kui siis välja arvata teise poolaja keskpaik, mil sakslased mängu ainsa värava lüüa suutsid.

Aga elust ja olust ja minu mõtetest ka nüüd.
Mõtlesin just natuke aega tagasi, et ma olen juba 20. Jah, just täpselt nii vana (tegelikult ju noor), aga vana selles mõttes, et mul on tunne, et pean kiirustama ja kiirelt elus midagi saavutama. Ma tunnen, et kodus istumine ja ebasotsiaalne olemine ei ole see, kes ma tegelikult olen ja mida ma tegelikult tegema peaksin. Aga mul on häiriv terviseprobleem, vähe raha, pole tõelisi sõpru, puuduvad õiged huvialad. Jumal, mida ma tegema peaksin?

Ma ei kujuta ette ka mida edasi teen. Kuidas tervise korda saan ja elu rööbastesse lükkan. Ma ei ole praegu see, kes tegelikult olen ja tahan jõuda enda tõelise särani nii noorelt kui võimalik.

Loodetavasti juhib Kõigekõrgem mu elu ja ma pääsen sügisest sellisesse kooli sellisele erialale, mis mu silmaringi kõige enam avardaks ja mis mulle kõige parema baasi annaks elus toimetulekuks. Tõesti loodan, et kõik läheb kõige paremat stsenaariumit mööda.

Nüüd on aeg minna magama. Homme ilmselt võtan kellegagi ühendust, sest 2 ja pool päeva üksi olemist ei ole mulle just kõige paremini mõjunud.