Kell on üks läbi öösel ja ma tunnen end rahutuna. Ma pole rahul. Tänane intsident, mil ema helistas ja õiendas, sest võtsin külalistele mõeldud rätikud Tartusse kaasa rikkus terve mu tänase päeva ära. Jälle tunnen end süüdi ja haavatuna, ka viha on minus. Mul on nimelt hirm enda viha ees. Kardan seda kogeda, aga allasurumine on ju veel halvem variant.
Kordan eelmises postituses mainitut, et ükski emotsioon ei ole väärtusetu ega ebavajalik. Kõigil neil on oma funktsioon ja alla ei tohi midagi suruda. Aga samas on mul tunne, et mul pole eesmärki mille nimel elada ja kui liiga tundeid läbi elan siis muutun ju haavatavaks ja keegi ei aita mind püsti, kui kukun. Piltlikult öeldes. Kõigekõrgem, palun anna mulle tugevust, et enda probleemidega hakkama saada ja neile otsa vaadata. Ma soovin saada paremaks inimeseks nii enda kui kõigi teiste suhtes.
No comments:
Post a Comment