Tähetolm...

Nüüdseks on Arktuuria tervendussessioonid läbi saanud ja kuigi, võib ju öelda, et ma ostsin õhku, siis ma tõepoolest tunnen erinevust enesetundes. Ma olen kindlam selles, kes ma tegelikult olen. Tunnen, nagu osa emotsionaalsest koormast oleks mu õlgadelt ära tõstetud. Tunnen, et mul on kergem end väljendada... kergem nutta, kergem öelda seda, kuidas end tegelikult tunnen.

Põhjuseid, miks ma minevikus iseenda sisemisele tõele vastupidiselt käitusin seisnes selles, et ma ei saanud vajalikku tähelepanu oma vanematelt, olin hüperaktiivne ja probleeme. Tundsin end täiesti üksikuna ja arvasin, et kõik mis ma olen, on negatiivne ja halb. Proovisin eitada endale iseennast, proovisin käituda ja olla nii, nagu ühiskond ja pere tahaksid et ma käituksin. Vaadates sellele ajale tagasi ma ei oskaks praegu mitte midagi teisiti teha, kui tookord tegin. Praeguse momendi uued valikud tuleneksid üksnes kogetud valu läbi saadud kogemustest. Niisiis ma ei oska midagi kahetseda... need olid rasked ajad, tõeliselt rasked.

Kuid praegu, kui mul on piltlikult öeldes kivikott seljast ära tõstetud ja minu poole on päästerõngas heidetud, siis on mul veel mitmeid samme vaja astuda, et täielikult päästetud saada. Ma pean langetama uusi valikuid ja tegema uusi otsuseid, et teha saavutada progress.

Räägiksin nüüd inimestest, kellega suhtlen ja kes on mu sõbrad. Keegi minu lähikondsetest ei jaga neid väärtusi, mida ma enda sisimas kõige olulisemaks pean. Konflikt Siimuga eile, tänane stressisituatsioon Andrusega... need annavad mulle selgelt märku tõsiasjast, et ma ei peaks nendega suhtlema. Ma suhtlesin nendega algusest peale valedel põhjustel... meie suhted on saanud alguse ebakindlusest, üksindusest, tühjusetundest, mitte ühistest joontest, üksteise täiendusest, rahulolutundest. Need on olnud egopõhised suhted ja neile on aeg lõpp teha. Ma tean, et see kõlab julmana kui ütlen, et lõikan teatud inimesed enda elust välja, kuid lõpp kokkuvõttes on see kasulik meile kõigile. Ma olen pea ees hüpanud tundmatusesse ja jätkan sukeldumist tundmatutes vetes, aga pean seda tegema. See on mu ülesanne ja kohustus. See on mu südame sügav soov.

Momendil on mu põhitähelepanu igapäevasel meditatsioonil ja kõrgemalt abi palumisel, et mul aidataks olla õigel teel ning teha optimaalseid valikuid. Samuti soovin lähiajal alustada ravidieediga, mis peaks leevendama nii minu keskendumisprobleeme, kui ka autoimmuunhäireid. See menüü saab olema võimalikud vähetöödeldud, looduslik ja naturaalne. Kuid ökotoit on kallis ja kõiki vajalikke toidulisandeid pole meie riigist saadagi... Ma tean, et menüü paika panemine on praegu tähtsam, kui paljud muud asjad. Samas ma pole kindel, kas mul on nii palju jõudu ja südikust, et üksi seda koormat ja kohustust kanda. Kust ma võtan materiaalsed vahendid? Kust ma saan emotsionaalset tuge? Loodan, et Jumal kuuleb mu palveid ja saadab mu poole abi. Just nii palju, kui ma vajan just siis, kui seda vajan.