Täna šokeeris mind facebookis uudis kus anti teada, et kasvajaga võitlev blogija Kärt K on arstide hinnangul oma elu viimaseid päevi elamas. Vot see on jube! Ta on alles nii noor ja inspireeriv. Tema avameelsed blogid haiguse kohta olid suureks eeskujuks ja avardavaks kogemuseks usun et kõigile tema blogi külastajatele. Täna palvetasin ta eest ja palun Jumalat, et ta Kärti hoiaks ning et ta võiks saada juurde rõõmuküllaseid ja ilusaid päevi siin elus. Kärt kirjutas ka mingi aeg tagasi enda blogis, et tal on probleeme toidu söömisega ning et kõik, mida ta sööb, oksendab ta otsekohe välja. Tean väga hästi, mida tähendavad seedehäired, kuid niivõrd drastilisi sümptoimeid pole ma kogenud. Palju jõudu Kärdile Valgusesõdalaste ja inglite poolt! Kaitsku ja hoitku sind Jumal su raskustes ja katsumustes!
Kuid kui Kärdi eluküünal peaks kustuma, siis on ta vähemalt jätnud endast maha märgi ning me jääme teda mäletama kui imeilusa, sõnaosava, eduka, naiseliku preilina! Võib-olla polegi elus kõige olulisem aeg, mille oled elanud, vaid kogemused, mille oled omandanud. Kärt on reisinud, näinud erinevaid maid, kandnud moekaid rõivaid, naernud, nutnud, armastanud... Ta on ELANUD ja see on kõige olulisem!
Järgnevalt meenub mul minu endine paralleel klassivend keskkoolist, kes õnnetuse tagajärjel on põhikoolist saadik ratastooli aheldatud. Ta saab veidi liikuda ka oma jalgadel, kuid ta jalad on nõrgad ning kehaga võrreldes proportsioonidest väljas. Kujutan ette, et tema valu, kurbus, üksindus ja lootusetus on olnud midagi palju sügavamat ja hullemat, kui mina olen üle elanud. Mina saan ju liikuda, joosta, minna kuhu tahan siis kui tahan ja millal tahan. Soovin ka temale ainult parimat ja jõudu, et ta jalgad võiksid olla tugevad ning kanda teda kindlalt ja kaugele. Olgu Jumala ja inglite pilgud temagi peale suunatud!
Niisiis, tänane päev, mis siis et kodus veedetud, sai olema inspireeriv. Maitsetu keedukana söömine ei ole kõige hullem asi, mis sulle juhtuda saab. Olen Jumalale tänulik, et mul pole surmavat haigust ega niisugust tõbe, mis mu liikumist, nägemist, kuulmist, tundmist häiriks. Mul on perekond, mul on juured ja ka sõbrad! Ma ei tohiks oma haigust ei varjata ega ka liigselt dramatiseerida. Võtan praegust olukorda sellisena nagu ta on ning proovin leida väljundeid, kuidas enda olukorras elust suurimal määral rõõmu ja tänutunnet tunda. Samuti, ei saa ma ka mainimata jätta kuivõrd õnnelik olen, et kraadiklaas näitab plusskraade olgugi, et käes on jaanuarikuu. Ning eile nägin ma PÄIKEST! See on suurepärane!
Täna rääkisin Joshiga, kellega tutvusin CR-is. Rääkisime tunde ja olgugi, et mu puine inglise keel oli mõnevõrra piiravaks faktoriks vestluse juures, siis on mul hea meel et mul oli kellegagi rääkida ja et võisin tutvuda temasuguse laheda kutiga. Tema on 18 ja mina 21, kuid tunnen end pigem 19 aastasena:) Ka tema ütles, et näen välja 19 aastane. Koosnegu mu kahekümnendad ka teismeeas kogemata jäänud tunnetest ja energiatest, sest nooruslikkus on midagi, mida kaotada ei tasu.
Lõppudelõpuks olen ka õnnelik, et mul on läpakas ja soe korter ning võimalus vaadata youtubest Shaytardse, kes mind pidevalt inspireerivad ja mu meeleolu üleval hoiavad.
Hoidku Jumal kõiki inimesi, kes kannatavad ja on raskustes. Olgu inglid meie kõigiga!
No comments:
Post a Comment