Täna ongi see päev, mida viimased 2 nädalat olen oodanud. Mäletan esimest päeva mil koolitaja meid õpetas. See oli kohutav! Mulle tundus, et tegu on maailma kõige ülbema vanamehega ja ma ei mõistnud teda. Siis proovisin asja võtta rahulikult, aksepteerida fakti, et inimesed ongi erinevad ja kõigiga tuleb osata läbi saada. Täna oli viimane koolituse päev ja kui aus olla, siis koolitaja on päris tore inimene. Mul on meeletult hea meel, et sain nende nädalatega areneda ja avardada oma silmaringi!

Mis mulle veel meeldis, olid mu kursusekaaslased. Tutvusin mitmete lahedate inimestega ja sain nii koolitajalt kui kursakaaslastelt just seda laadi tähelepanu, mida ma kõige enam vajan. See andis mulle juurde ka enesekindlust, et jäädes iseendaks ja olles teiste vastu sõbralik, tasutakse sulle heldelt.

Mida tulevik mulle toob, seda on raske öelda. Aga mind ausalt öeldes ei huvitagi karjäär kui selline. Soovin üksnes, et minu elu saaks täidetud toredate ja siiraste inimestega ning põnevate reiside ja kustumatute mälestustega.

i am a little bit crazyyyyy you know

Eile keset ööd ärkasin järjekordse debiilse unenäo peale üles. Nägin, et mu ülemised hambad hakkasid sissepoole tõmbuma ja nii valus oli. Tundsin konkreetselt valu selles unenäos. Siis hakkasin meieisapalvet lugema unes (teen seda alati keset hirmuäratavat und) ja siis suutsin üles ärgata. Ja mingit valu ei olnud. Imelik, et unenäos on valus ja nii valus et nutta tahaks aga päriselt ei ole midagi viga.

Täna oli siis mu esimene koolituspäev. Üpris segadusse ajav oli. No oli. Nii palju asju, mida vaja meelde jätta laua katmise kohta ning koolitaja on ka parajalt pedantne. Loodan, et saan ikka hakkama ja lõpetan koolituse diplomiga ära ikka. See oleks tore. Teised koolitusel osalejad on minust veidi vanemad, aga tundub, et toredad inimesed.

Tänane meditatsioon on veel tegemata. Tahan nagu maruuu aus olla enda vastu. Meditatsioonis ja üldse.

Vanaema juures käisin ka. Mul on tore vanaema, kellel on kerge saksa fetiš. Ta tahab, et ma Eestisse ülikooli läheksin ja hea hariduse saaksin. Ta on väga külalislahke ja tore inimene. Mul on hea meel, et tema just mu vanaema on.

Tahaks röökida ja ringi joosta ja kedagi närvi ajada ja lolli juttu rääkida ja ja ja... ja

Oeh, ADHD varjuküljed on need. Võimetus enda ülevoolavaid ja totakaid tundeid kontrollida.

samas. ME KÕIK OLEME OMAMOODI HULLUD

tänane päev

Täna tegin veidi trenni. Pool tundi hularõnga keerutamist, peale mida siis tegin natuke hantlitega harjutusi, kõhulihaseid, seljalihaseid... Ja avastasin, et trenni isu kaob mul ära siis, kui mõni harjutus liiga lihtsaks muutub. Peale trenni oli meeletult hea tunne:) Hiljem käisin rookisin natuke lund ja jalutasin pool tunnikest. Täitsa mõnus oli.

Minu hinges närib soov üha enam ja enam tähelepanuta jäetud tundeid ning emotsioone tervendada. Mul on soov saada milleski väga heaks, meisterlikuks. Hetkel tunnen, et see võiks olla sport. Tahan endale trimmis, vastupidavat ja tervet keha.

Homme on esimene koolituse päev, kuhu ma lähen. Kaheksa tundi koolitust... päris pikk aeg, ja nii 10 päeva järjest. Natuke on ärevus sees...

Täna siis tegin sellise komplekti. Täitsa hea oleks sellise outfitiga trenni teha ;)

enda eest põgeneda ei tasu

Täna hommikul, kui ärkasin, alustasin oma päeva raamatuga "Minu London". Kui autor Anu kirjutas seal kuivõrd üksteise otsa on Londonis elamud ehitatud ja kuivõrd harva saab seal kontakti rahuliku ja loomuliku loodusega, siis hakkasin mõtlema, et äkki on mu kinnisidee Eestist ära sõita ei ole mitte himu uute maade avastamise järele vaid soov põgeneda iseenda eest?

Siin kodus on mul tegelikult kõik olemas. Okei, tahaksin enda tuba remontida ja muuta seda selliseks, et seal oleks tunda minu hingust ja minu olekut. Luua päris oma pesake, armas toakse, kus tunnen end kurja välismaailma poolt kaitstuna. Siiamaani on mul enda tubadega olnud kurvad kogemused. Polegi sellist rahupaika toa näol kogenud, nagu oleks tahtnud.

Siin, kodus, on meil metsatukad ja ilus loodus. Ilusad majad. Rahulik külake, aga mitte liiga külakolgas. Iseenesest meeldiv koht. Mispärast ma siis tahan välismaale minna? Parema palga pärast? Teeksin mõned aastad lihtsat ettekandjatööd, ostaksin endale hunniku riideid ja tuleksin Eestisse tagasi? Ilmselt küll. Aga kas see on siis see, mida ma TEGELIKULT tahan?

Hakkasin mõistma, et põhjus miks siit nii väga ära tahan peitub selles, et tunnen häbi enda mineviku pärast. Tunnen häbi, et lapsena olin küla must lammas, suuremad lapsed minust väga lugu ei pidanud. Jah, mul oli parim sõbranna siin, ilma kelleta oleks mu eluke veelgi kibedam olnud. Aga temaga katkesid meil suhted ära siis kui 12 sain. Elasin seda valusalt läbi ja osa sellest valust kannan praeguseni endaga kaasas. Mul on tänase päevani natuke kõhe minna õue, justkui häbi on. Enne välja minekut ajan pea demonstratiivselt püsti ja panen väheke paremad riided selga, et võimalikult väärikas välja näha ja varjata enda sisemist ebakindlust.

Täna mul meenus üks olukord, kui minust 5-6 aastat vanem tüdruk, kes elab ka siin kus minagi, valetas poistele minu kohta ja peale mida mind veelgi enam hakati mõnitama ja alandama. See hetk on mulle meelde jäänud ja teeb haiget.

Eesmärgiks on sõlmida rahu minevikuga ja kõigega, mis lapsepõlves siin toimus. Tõenäoliselt ei hakka ma tolle tüdrukuga, nüüd juba naisega, kunagi sõbrustama (mis võiks ju aidata mul talle andestada ja minevikul minna lasta), aga hinges andestan talle ja proovin ka sellest häbist üle saada, et ma üldse andsin põhjust ennast mõnitada ja alandada. Ju ma siis ikka olin teistele pinnuks silmas ka.

Täna plaanin tuba koristada ja eemaldada sealt asjad, mida ma ei vaja.

praen end omas mahlas

Täna tunnen end mitte nii väga hästi. Uimane veider olek, kuid sellele on veelgi lisandunud tavapärasest melanhoolsem ja kurvem tuju. Eks sellepärast, et olen täna väga tegevusetu olnud ja suurem osa ajast üksi veetnud. Ma ei ole just tugevaim üksilduse taluja.

Mind teeb kurvaks ja paneb imestama, kuidas suudavad inimesed olla mitte avatud. Mulle meeldiks, kui kõik oleksid ausad ja avali, nagu avatud raamatud. Ma elaks nagu valel planeedil, nii raske on siin.

Praegu istun ja joon raudrohu-piparmündi teed. Piparmünt nimelt, on üks mu suuri lemmikuid! See teeb mu olemise alati rahulikumaks ja mõnusamaks.

Suured teejoojad on ka inglased ning Inglismaast ja inglastest rääkiv raamat "Minu London" on mul hetkel öökapil. Mõned peatükid juba loetud ja tundub põnev. Ootan põnevusega seda hetke, kui mul endal õnnestub Inglismaa pinnale oma jalg tõsta. Mulle meeldib briti aktsient, Londoni street fashion ja üllatus-üllatus, inglise mehed. Väike shopping Suurbritannias oleks ka väga lahe. Heheee.

Praegu on mul kerge loomingu hetk peal. Tunne, et võiks mõned tunded endast nagu kannust välja valada. Eks näis, kuhu oma loome hetke täna suunan.

Vaatasin enne oma pilte, mida on arvutisse väga palju kogunenud ja mõtlesin, et miks ma proovin sulanduda massi ja olla selline, nagu on "olla õige". On aeg muuta seda ja isikupärastuda, halle kivinägudega tuimasid tükke on juba piisavalt. Milleks veel ühte klooni vaja?

Minus on nii palju armastust, mida keegi ei näe ja mida teistele vastuvõetavalt väljendada ei oska. Tahaksin kallistada inimesi ja rääkida kõigest ja ausalt ja kõik võiksid saada olla need, kes nad on.

Tänaseks vist ongi kõik.

boys boys boys...

armastus võidab

Olen tegelenud meenutamise, andestamise, viha tunnistamise ja tervenemisega.

take me as I am

Valgusesõdalane

Miikael on mind meeletult palju aidanud! Kuulun tema valgusesõdalaste armeesse. Muudame seda maailma läbi tõe ja valguse! Olgem kõik julged! Valgus võidab!

12 aastat õudusunenägu

Niisiis, kool oli minu jaoks paras õudusunenägu. Ma ei olnud klassi peksukott, kuid miskipärast suutsin endale ikkagi algklassides palju vaenlasi koguda. Ma olin liiga julge, liiga hüperaktiivne... kõike oli too much mu puhul. Sain sellest aru, et olen teistsugune ning see tekitas minus alaväärsust. Olin ebakindel. 

Õppimine oli mulle piin. Mulle ei meeldinud koolis käia. Mitmeid kordi sattusin ka õpetajatega konfliktidesse. Õpetaja vaheruum oli selline ruum, kuhu keegi sattuda ei tahtnud. Mina sattusin sinna aga üpris tihti ja see oli alati nii hirmuäratav. Mingi osa minust tunneb end endiselt selle väikese lapsena, kes peab pea norgus ringi käima, sest olen "paha laps". Tegelikult olen lihtsalt hüperaktiivne ja minu käitumine on olnud ajukeemia tagajärg, mitte olnud sihilik soov halvasti käituda.

Gümnaasiumiklassides oli üks õpetaja, kes mind eriliselt piinas. Kiusas, mõnitas. Ta on mulle palju haiget teinud.

See, kes ma lapsena olin, see mina on suureks kasvanud. Seda inimest ei ole enam, on targem ja tasakaalukam. Inimene, kes kõigiga riidu läks ja palju vaenlasi omas, on sasmuti suureks kasvanud. Nüüd ühendab mind teistega sõprus ja üksteisemõistmine. Ei eita, et minevikus olin pidevalt konfliktides. Tunnistan seda ja võtan selle osa enda minevikust omaks.

Olen uue ajastu laps, kes seisis silmitsi vana süsteemiga. Pigem jätaks enda lapsed vist üldse kooli panemata, kui panna sellisesse, kus mina õppima pidin.

Inimesed on ju nii erinevad, nii unikaalsed. Laste ajusid plastiliinina süsteemi ettekirjutuste järgi voolides ei kasva loovad ja iseteadlikud inimesed. Kool vajab uuendusi. Kogu maailm vajab uuendusi. Iga inimest peab väärtustama ja abistama.

Aitab allasurumisest

Täna hommikuse meditatsiooni käigus mõistsin, et pean üha rohkem ja rohkem pöörama tähelepanu allasurutud vihale. Vihapiirkondade tervendamine on uskumatult raske, need ei taha avaneda ja ma eeldan, et aega kulub omajagu enne, kui need täielikult vihast, kibestumisest, valust, süütundest, häbist vabanevad.

Täna keskendusin vihale, mida tunnen ema vastu. Juba lapsepõlvest saadik on minus settinud suur vihatunne, et ei ole saanud sellist kohtlemist, nagu oleksin vajanud täisväärtuslikuks eluks. Ma ei eita enam seda valu, mis minus on, vaid võtan selle täiega omaks!

Mul on tubli ja tugev keha, et ta on sellele emotsionaalsele piitsutamisele vastu pidanud. Olen talle tänulik.

Uneaeg

Soovin, et täna oleks mul magus ja kosutav uni. Imelist und ka kõigile teistele:)

Õige otsus

Ema käitumine tekitas minus täna õhtul üksindustunnet ja kurbust. Seekord otsustasin peale kurbuse tundmist aja maha võtta ja asja läbi seedida. Nutsin olukorra endast välja ja hakkas oluliselt kergem! Rääkisin oma ema kõrgema minaga ja rääkisin ka isa kõrgema minaga. Kinkisin emale kollaseid roose ja kallistusi, ütlesin palusin ta inglil talle edasi öelda, et vajan teda ja armastan teda tingimusteta. Palusin ka isa inglil isale edasi öelda, et armastan teda igavesti ning soovin, et ta oleks õnnelik ja väärikas. Katsin isale mõttes rikkaliku laua parimate toitudega tema lemmikmuusika saatel.

Peale sellist telepaatilist kontakteerumist hakkas endal palju kergem. Ema tuli mõne aja pärast minu juurde ja ta suhtles minuga täie tähelepanelikkuse juures olles. Praegu tunnen end täitsa hästi:)

Viha ja häbitunde tervendamine

Niisiis, täna mediteerisin poolteist tundi ja selle aja jooksul pöörasin tähelepanu minu sisse talletunud viha-ja häbitundele. Mõned aastad tagasi olin pidevas vihaseisundis, sest vanemad ei mõistnud mind. Olin vihane, sest ema valetas mulle oma haiguse kohta. See jättis mulle sügava jälje, aga ta pole vist senimaani täielikult taibanud kuivõrd palju valu ja kannatusi ta sellega mulle põhjustas.

Ma pole selles elus mitte kusagil mujal niivõrd palju valu, viha ja kannatusi kogenud kui enda pereliikmete poolt. Tunne, et mind ei armastata on olnud aastaid üks tugevamaid tundeid, mida kogenud olen. See tunne justkui tõmbab vaiba jalge alt ära ja laseb sul vajuda tumedasse mülkasse, kus keegi sind ei oota, keegi sind ei päästa. Mõnda aega olin seal mülkas ja teesklesin, et mind ei olegi üldse olemas. Elasin igapäevast elu, aga olin oma südame ära blokeerinud ja proovisin end veenda, et olen üksnes liha ja luu, mitte midagi enamat. Hingevalu, mis vajas tervendamist, jäi selleks hetkeks kõrvale jäetud.











See kõik on toonud kaasa endaga hulgaliselt probleeme. Madala enesehinnangu, kurbuse, üksilduse. Aga ma ei soovi enam oma perekonda ega ükskõik keda oma kannatustes süüdistada. Järelikult oli see minu õppetund ja mul tuleb sellega leppida.

Siiski, kuna olen teel tõe juurde, siis tõde on see, et häbenen praeguse ajani oma perekonda. Aga minu võimuses ei ole muuta teisi inimesi, saan muuta ainult iseennast. Ma pean looma endale omaenda pesakese, kus tunnen end hästi ja turvaliselt. Koha, kuhu olen ise loonud omale õnne. Pean ise leidma endale huvialad ja põhjuse, miks elada. Pean märkama ise armastust, mida maailm mulle pakub, mitte ootama, et see mulle kandikul ette kantakse ja lusikaga sisse söödetakse.

Praegusel hetkel mulle tundub, et viha ongi mu terviseprobleemide põhjustajaks. Kui tunnistan seda allasurutud viha, võtan ta omaks, tervendan teda, siis muundub ta kogemuseks. Kogemus teeb mind aga arukamaks ja tugevamaks.

Maksa ja päikesepõimikupiirkonda tervendasin täna hõbevioletse leegiga. Mul on toas ka kolm sümboolselt violetsetes toonides küünalt, mis on hõbevioletsele leegile pühendatud. Edaspidi pööran rohkem tähelepanu allasurutud vihale senikaua kuni viha on täielikult lahustunud.

Häbitundest niipalju, et tunnen häbi selle pärast, et olen teinud ja öelnud minevikus asju, mida ma praegu enam ei teeks. Kannan endaga mineviku taaka küljes, ilmselt seda teevad paljud. Tunnen häbi ka selle pärast, et mind on minevikus noritud, kiusatud ja naeruvääristatud. Tunnen häbi, et minu isa on lapsena olnud klassi peksukott ja et tal on tänase päevani hädapätaka mentaliteet säilinud. Kuigi pole minu asi kellelegi hinnangut anda, ei saa ma väita, et see mind üldse ei riivaks või ei puudutaks. See läheb mulle väga palju korda. Mul oleks palju lihtsam olla tugev ja tasakaalukas inimene, kui saaksin vanematelt vastavat eeskuju.

Mul tuleb ületada oma vanemaid ja saada tugevaks ning tasakaalukaks neist hoolimata.