Selliseid koledaid pükse pidin väiksena kandma.
Väiksena tundsin ebakindlust oma riiete pärast. Pidin kandma kasutatud riideid (see polegi asja juures kõige hullem), vaid vanamoodsaid rõivaid. Tollal olid kõige populaarsemad need lapsed, kes kandsid Nike, Adidase jt spordifirmade rõivaid. Eestis vist suurt midagi muud saada ei olnudki. Nike oli tollal nagu Eesti Armani. 12-13 aastat tagasi olid moes alt laienevad püksid ja platvormkingad. Unistasin neist nii väga! Kui mu parim sõbranna need endale kooli mineku eel sai, olin kadedusest roheline. Minu vanemad mulle neid ei ostnud. Nad pole mulle õigemini suurt midagi ostnud.
Teises või kolmandas klassis leidsin kodus olevast mustast suurest kotist (mis oli tasuta saadud kasutatud riideid täis) altlaienevad teksapüksid! Need olid mulle veidi väikesed ja põlvekohad olid väga ära kulunud (üks poiss isegi noris mind koolis seetõttu). Aga ikkagi kandsin neid, sest need olid alt laienevad! See oli minu väikene võimalus olla veidigi enam "moekas".
Kuid kasvasin suuremaks ja needki püksid jäid ajapikku väikeseks. Olin õnnetu. Läks aeg natuke mööda ja leidsin kaltsukotist uued altlaienevad püksid, ONLY firma omad. Wow, see oli minu jaoks kõva firma. Õnnetuseks avastasin, et antud püksid on mulle kohutavalt väikesed. Pigistasid lausa nii, et pisarad tulid silma. Aga ma olen visa hing ja kandsin neid pigistavaid pükse kõigest hoolimata. Õhtul koolist koju jõudes puusakondid valutasid väga hullusti ja mulle tundub, et nende pükste pärast on mu puusanukid natuke nagu deformeerunud. Valus kogemus.
Väiksena mu parim sõbranna "tuletas mulle meelde", et mul on lame perse. Tollal oli J-Lo tagumik in ja üldse see bootylicious teema sai popiks. Minu habras enesehinnang sai saatuslikke lööke ja naiivselt arvasin, et kui treenida tagumikku, siis muutub see selliseks nagu neegrinaisel. Ühel pühapäevasel päeval siis tegin praktiliselt terve päeva tagumikule erinevaid lihasharjutusi. Ilma liialdamata, tõesti terve päev. Ja tulemuseks oli see, et järgmisel hommikul nägin oma tagumikul punaseid ja siniseid jutte - venitusarme. Uskumatu! Olin niii õnnetu, nii-nii-nii väga kurb. Mõtlesin, et see jääbki igavesti nii ja ükski mees ei taha sellist naist. Õnneks ca 5 aastaga muutusid venitusarmid valgeteks (armistusid). Need häirivad mind endiselt, aga üritan mõelda põhimõttel "scars make us who we are".
Järgmine valus kogemus tuleb ka. Nimelt riiete-kompleks kestis aastaid (ja kestab edasi). Soomes leidsin poest 5 eurosed valged tossud, mis olid minu arvates jõle lahedad. Ainult üks probleem oli - tossud olid numbri võrra väiksed. Aga mina vana kannataja sellest ei hoolinud, lasin need ikkagi endale osta, et "lahe olla". Kandsin neid hambad ristis ja vot seda kahetsen sügavalt. Jalgadel hakkasid kondid kasvama ja see kondivalu on päris hull. Sellest edasi tekkisid seljavalud ja nüüd on tulemus see, et kontsakingade kandmisest võin üksnes helesinist und näha. Järjekordne valus kogemus.
Mul oli lapsena "defekte" veelgi. Nimelt olid kaks hammast, mis olid lausa pruuni värvi. Hambavaap oli täiesti maha tulnud. Süüdistan selles enda vanemaid, miks nad ei jälginud et ma hambaid peseks?! Ühe jalaga kõndisin sissepoole ja selle tõttu mõned mind norisid ka. Õnneks see jala teema on nüüdseks iseenesest paika läinud.
Vot neid samu asju on mul raske endale tunnistada. Mul on valus öelda endale et jah, see olin mina, kes tundis end rõhutuna, keda noriti ja kes käituda ei osanud. Veelgi raskem on neid asju teistele tunnistada. Aga võtan need kannatused omaks, seedin need läbi ja muundan need kogemusteks.
Leidsin Google'st analoogse pildi tagumiku-armidest, nagu mul on.
No comments:
Post a Comment