Õppimine oli mulle piin. Mulle ei meeldinud koolis käia. Mitmeid kordi sattusin ka õpetajatega konfliktidesse. Õpetaja vaheruum oli selline ruum, kuhu keegi sattuda ei tahtnud. Mina sattusin sinna aga üpris tihti ja see oli alati nii hirmuäratav. Mingi osa minust tunneb end endiselt selle väikese lapsena, kes peab pea norgus ringi käima, sest olen "paha laps". Tegelikult olen lihtsalt hüperaktiivne ja minu käitumine on olnud ajukeemia tagajärg, mitte olnud sihilik soov halvasti käituda.
Gümnaasiumiklassides oli üks õpetaja, kes mind eriliselt piinas. Kiusas, mõnitas. Ta on mulle palju haiget teinud.
See, kes ma lapsena olin, see mina on suureks kasvanud. Seda inimest ei ole enam, on targem ja tasakaalukam. Inimene, kes kõigiga riidu läks ja palju vaenlasi omas, on sasmuti suureks kasvanud. Nüüd ühendab mind teistega sõprus ja üksteisemõistmine. Ei eita, et minevikus olin pidevalt konfliktides. Tunnistan seda ja võtan selle osa enda minevikust omaks.
Olen uue ajastu laps, kes seisis silmitsi vana süsteemiga. Pigem jätaks enda lapsed vist üldse kooli panemata, kui panna sellisesse, kus mina õppima pidin.
Inimesed on ju nii erinevad, nii unikaalsed. Laste ajusid plastiliinina süsteemi ettekirjutuste järgi voolides ei kasva loovad ja iseteadlikud inimesed. Kool vajab uuendusi. Kogu maailm vajab uuendusi. Iga inimest peab väärtustama ja abistama.
No comments:
Post a Comment