Viha ja häbitunde tervendamine

Niisiis, täna mediteerisin poolteist tundi ja selle aja jooksul pöörasin tähelepanu minu sisse talletunud viha-ja häbitundele. Mõned aastad tagasi olin pidevas vihaseisundis, sest vanemad ei mõistnud mind. Olin vihane, sest ema valetas mulle oma haiguse kohta. See jättis mulle sügava jälje, aga ta pole vist senimaani täielikult taibanud kuivõrd palju valu ja kannatusi ta sellega mulle põhjustas.

Ma pole selles elus mitte kusagil mujal niivõrd palju valu, viha ja kannatusi kogenud kui enda pereliikmete poolt. Tunne, et mind ei armastata on olnud aastaid üks tugevamaid tundeid, mida kogenud olen. See tunne justkui tõmbab vaiba jalge alt ära ja laseb sul vajuda tumedasse mülkasse, kus keegi sind ei oota, keegi sind ei päästa. Mõnda aega olin seal mülkas ja teesklesin, et mind ei olegi üldse olemas. Elasin igapäevast elu, aga olin oma südame ära blokeerinud ja proovisin end veenda, et olen üksnes liha ja luu, mitte midagi enamat. Hingevalu, mis vajas tervendamist, jäi selleks hetkeks kõrvale jäetud.











See kõik on toonud kaasa endaga hulgaliselt probleeme. Madala enesehinnangu, kurbuse, üksilduse. Aga ma ei soovi enam oma perekonda ega ükskõik keda oma kannatustes süüdistada. Järelikult oli see minu õppetund ja mul tuleb sellega leppida.

Siiski, kuna olen teel tõe juurde, siis tõde on see, et häbenen praeguse ajani oma perekonda. Aga minu võimuses ei ole muuta teisi inimesi, saan muuta ainult iseennast. Ma pean looma endale omaenda pesakese, kus tunnen end hästi ja turvaliselt. Koha, kuhu olen ise loonud omale õnne. Pean ise leidma endale huvialad ja põhjuse, miks elada. Pean märkama ise armastust, mida maailm mulle pakub, mitte ootama, et see mulle kandikul ette kantakse ja lusikaga sisse söödetakse.

Praegusel hetkel mulle tundub, et viha ongi mu terviseprobleemide põhjustajaks. Kui tunnistan seda allasurutud viha, võtan ta omaks, tervendan teda, siis muundub ta kogemuseks. Kogemus teeb mind aga arukamaks ja tugevamaks.

Maksa ja päikesepõimikupiirkonda tervendasin täna hõbevioletse leegiga. Mul on toas ka kolm sümboolselt violetsetes toonides küünalt, mis on hõbevioletsele leegile pühendatud. Edaspidi pööran rohkem tähelepanu allasurutud vihale senikaua kuni viha on täielikult lahustunud.

Häbitundest niipalju, et tunnen häbi selle pärast, et olen teinud ja öelnud minevikus asju, mida ma praegu enam ei teeks. Kannan endaga mineviku taaka küljes, ilmselt seda teevad paljud. Tunnen häbi ka selle pärast, et mind on minevikus noritud, kiusatud ja naeruvääristatud. Tunnen häbi, et minu isa on lapsena olnud klassi peksukott ja et tal on tänase päevani hädapätaka mentaliteet säilinud. Kuigi pole minu asi kellelegi hinnangut anda, ei saa ma väita, et see mind üldse ei riivaks või ei puudutaks. See läheb mulle väga palju korda. Mul oleks palju lihtsam olla tugev ja tasakaalukas inimene, kui saaksin vanematelt vastavat eeskuju.

Mul tuleb ületada oma vanemaid ja saada tugevaks ning tasakaalukaks neist hoolimata.