Minu kõige esimene mälestus käesolevast elust jääb sinna aega, mil rääkida veel ei osanud ja kõndida samuti mitte. Roomasin ja ronisin. Ronida mulle meeldis. Olin ronimas kapi otsa ja beebi vaatenurgast vaadates tundsin end üpris kõrgel olevat, kuni kuulsin et keegi minust veidi suurem olevus teeb hädakisa. Ühestki sõnast aru ei saanud, aga hääletoon oli paanitsev. Siis ilmus vaatevälja Suur inimene, kes tegi samuti paanitsevat häält, minu ema. Võttis mu siis kapilt alla ja mul oli tunne, et nad on mu peale pahased. Hääletooni järgi, sõnu ei mõistnud. Vot selline on minu kõige esimene mälestus.
Teine mälestus... minu ema, isa, õde olid läinud paariks nädalaks Soome ja mina jäin vanaema juurde selleks ajaks. Istusin kellegi süles vanaisa Siksi tagaistmel, oli suvine aeg, õhtupoolik, ja ma tundsin ennast nii hüljatu ja õnnetuna. Igatsesin oma vanemaid. Arvasin, et nad on mu juurest ära läinud ja olin lausa solvunud. Tugevaid emotsioone elasin läbi.
Kolmas ere mälestus ja ehk et kõige eredamgi veel. Olin meie esimeses kodus, magamistoas, mängisin jo-jo´ga (olgugi, et see mul välja ei tulnud), vaatasin aknast välja (jälle oli suvine aeg ja päike oli loojumas) ning mõtlesin endamisi, et olen praegu 3 aastane ja mängin jo-jo´ga ja et praegune hetk peab mulle igaveseks meelde jääma. Ja jäigi. Imeline.
Tagasi mõeldes olid minu elu kõige õnnelikumad ajad mu esimesed 5-6 eluaastat. Olin õnnelik, et mul oli parim sõber naabripoisi näol ning me sobisime omavahel imehästi. Vahel ka tülitsesime, kuid seda juhtus harva. Tegime ka lollusi, üpris palju isegi. Aga sellegipoolest väärtustan neid aegu väga, väga, väga! Helged, muretud, õnnelikud aastad.
No comments:
Post a Comment