Mind on ka kiusatud ja olen ka ise olnud kiusaja. Kiusasin nimelt õde, kui olin noorem, ja olen selle eest pidanud valusat hinda maksma. Vanemad naabripoisid piinasid mind ikka suht hullult, kartsin lausa väljas käia. Kui kool läbi sai, siis hing alati värises sees, ega ometi need poisid täna sama bussiga koju ei sõida millega mina. Vahel sõitsime sama bussiga, see oli põrgu! Nemad ja nende sõbrad hõikasid üle bussi mulle sõimusõnu. Tundsin end nii alandatuna. Ükskord olin kiusajatega ühes bussis ja hirmu tõttu ma ei läinud nendega samas peatuses maha. Vaid järgmises. Bussijuht nägi seda ja sai aru miks ma seda tegin, nii piinlik oli.
Ma oli nagu must lammas keda keegi kuigi omaks ei võtnud. Mul oli ka sõpru, aga miskipärast ei suhtle hetkel enam ühegi oma lapsepõlvesõbraga.
See kiusatav ja naerualune kes ma olin, ma tundsin alati hinges, et ma ei ole see kellena teised mind võtavad! Tahtsin olla populaarne ja huvitava eluga. Läksin teise kooli, et n.ö. nullist alustada, aga hingevalu ja kompleksid ei lasknud mul uude keskkonda sisse sulanduda, niisiis sai koolivahetusaastast veelgi hullem aasta, kui eelnevad aastad eelmises koolis. Mu ootused ei täitunud, mind ei võetud ka seal omaks ja koolis käisin nagu kuuvarjutus.
Sellest ajast peale olen sõbrustanud n.ö. "luuseritega", sest "lahedate inimestega" suheldes tekivad mul kompleksid. Üks "luuser" on mulle heaks sõbraks saanud, aga temaga suhtlemine ei anna mulle seda, mida vajan. Edaspidi proovin luua suhteid nende inimestega, kes mulle tõeliselt meeldivad olgugi, et on oht saada kõvasti haiget, kui nende sõprusest ilma jään.
Üleüldsegi, keegi pole tegelikult luuser. Igaüks on enda moodi ja igal ühel on õigus olla see, kes ta on. Kui ta teisi sellega sihilikult ei kahjusta.
No comments:
Post a Comment