Eilne päev oli minu jaoks sama raske nagu tavalised pühapäevad. Raske seetõttu, et pühapäeval on tavaliselt terve pere kodus ja sellised päevad on minu jaoks stressirohked. Vanemate vingumine ja tülitsemine, õiendamine laastab mind. Mulle teeb kõige rohkem haiget see, et armastan neid nii väga, kuid nad ei täida mu ootusi. Minu suurim unistus siin elus on sattuda keskkonda, kus olen tingimusteta aksepteeritud ja armastatud. Kus võiksin tunda end kindlalt ja turvaliselt. Mu kodu ei ole senimaani olnud selleks paigaks.
Mul on siin nii valus olla. Iga kord, kui avan emale oma südame, lööb ta justkui noaga mulle hoope vastu. Sisemiselt olen killustunud ja segaduses. Tajun, et kriitiline piir on ületatud ja mu närvisüsteem ei ole päris korras. Mul on raske reaalsust tajuda adekvaatselt. Vaatlen seda läbi mingisuguse filtri või prisma.
Olen end kaua aega alla ka surunud. Väiksena pidin käima vanematega kirikus, aga mulle ei meeldinud seal. Ühel hetkel otsustasin et enam sinna ei lähe, kuid endale kindlaks jääda oli mul raske. Ema üritas mind vägisi sinna tirida. Kogesin vägivalda ja samas ema pisarad tegid mulle haiget. Tunnen siiamaani süütunnet, et olen oma perekonnale pettumuse valmistanud. Tunnen end süüdi, et ei ole selline, nagu nad tahaksid et ma oleksin. Aga kuidas saan olla keegi, kes ma ei ole, lihtsalt sellepärast, et kellegi tuju tõsta? Ma ei saa seda teha, isegi kui tahaksin. Sellest ei tuleks midagi head.
Need blogi sissekanded on vist veidi segamini kirjutatud. Emotsionaalsed puhanguid on mul olnud palju ja nad ei ole siin õiges järjestuses. Uute sissekannetega proovin seda parandada.
No comments:
Post a Comment