Tähetolm...

Täna on laupäev, 10. märts. Kuigi viimastel aastatel pole mu tervis kiita olnud, siis tervenemismärke on siiski ilmnenud. Näiteks ei väsi ma nii kergelt ära enam, energiat on rohkem, meeleolu on stabiilsem, ärevus väiksem. Eks see ole tänu tervislikematele valikutele. Toitun tervislikumalt ja mediteerin iga päev.

Täna aga ärkasin üles hommikul enne üheksat. Ema ja isa tülitsesid juba vara hommikul. Ema räuskas ja vingus ning mul oli seda vastik kuulata.

Minu probleem on see, et eitan paljusid probleeme. Üritan endale väita, et mind see või teine asi ei mõjuta. Kuid sisimas mõjutab ja rohkem, kui ise seda sooviksin. Lihtsam oleks elada, kui nutaksin vahetult peale ebameeldivat olukorda negatiivse emotsiooni endast välja ja peegeldaksin koheselt inimesele kes mind ärritas seda tunnet, mis ta minus tekitas. Varem neelasin valu endasse ja teesklesin, et valu pole olnudki. AGA NII EI OLE ÕIGE! Valu tuleb tunnistada ja omaks võtta, läbi elada.

Minu valu ja rahulolematus said alguse juba lapsepõlvest. Olin väga teistsugune kui mu vanem õde ja tihtipeale heideti minu vanematele ette, et olen halvasti kasvatatud. Nad tõesti ei oska lapsi kasvatada, kuid samas on mul niisugune iseloom, et vajan erilist lähenemist. Südamest-südamesse suhtlemist, tegemistesse kaasamist, ausust ja siirust. Armastust. Mitte õiendamist, ähvardamist või kamandamist. Ühelt poolt tunnen kurbust, et pole saanud seesugust kasvatust, nagu oleksin vajanud. Teiselt poolt tunnen tänase päevani häbitunnet enda pärast. Tunnen häbi, et olen olnud oma vanematele pettumuseks. Tahaksin täita nende ootusi, kuid olen ju teistsugune ja ma ei saa olla kuidagi see, kes ma ei ole! Olen proovinud, aga see ei tulnud just kõige paremini välja.

Kõige olulisem, pean hakkama üdini ausaks enda suhtes. Enam ei peida ühtegi probleemi. Päeva lõpuks on valu eitamine valusam, kui valu tundmine ise.

Kuidas küll, kuidas saaksin üle kibestumusest ja hingevalust? Häbist ja kurbusest? Vihast? Pean kõik valusad hetked enda seest välja kaevama ja neile otsa vaatama!

Kipun olema oma olemuselt seinast läbi jooksja, veidi üle laipade mineja. Pean ka seda külge enda juures lihvima. Avama oma südame ja olema kontaktis sisemise häälega. Südamehääl ei valeta kunagi.

Kes ma olen ja miks olen? Mispärast on elu mind kostitanud just seesuguste katsumustega?

Mäletan aega kui olin noorem. Vanemad võtsid mind igal nädalavahetusel endaga kirikusse kaasa. Mulle ei meeldinud kirikus, päris mitmel põhjusel. Seal läks alati nii kaua aega, räägiti igavat juttu ja iga kord pidin kandma nõmedaid riideid, kui kirikusse läksin. Mäletan "kiriku soengut", mis ema mulle tegi. See oli kohutavalt ebamugav! Mulle ei meeldinud pidulikud riided. Olin pigem poisilik. Roosa värv ei meeldinud. Kolmeaastasena soovisin olla punases kleidis kuninganna, punane oli mu lemmikvärv. Ei meeldinud lasteriided, vaid unistasin juba pisikesena täiskasvanute rõivastest. Meeldis kuld ja kard, säravad asjad. Vanemad nimetasid mind mustlaseks ja venelaseks, see solvas mind, sest nad ütlesid seda veidi üleoleval toonil. Aga mulle tõesti meeldis ekstravagantne ja julge stiil!

Lapsepõlves, nii umbes kolme aastasena oli mul unistus, milline ma 18 aastasena olen. Mul on senimaani see visioon silme ees. Öine tänav linnas. Istun tsiklil ja kihutan mööda linnatänavaid. Seljas must nahkkostüüm (Catwomani stiilis), huuled ja küüned tumepunased, minu kõrval teisel motikal minu boyfriend. Kihutame mööda öist linna ja teeme pahandust:) Selline "bad girl" dream oli mul.

Praegu olen 20 ja motikaga pole kunagi veel sõitnud. Suurim saavutus senimaani oli keskkooli lõpetamine. Jumal tänatud, et see põrgu läbi on! Kooliaastad olid minu elus väga rasked. Niivõrd valu tekitavad, et väärivad lausa eraldi postitust. Võib-olla lausa mitut postitust. Ja teine valupunkt on peresisesed suhted, mis on minu suurim valuallikas. Kuid nendest juba hiljem.

Leidsin perfektse Barbie pildi! Oleks mul lapsena selline nukuke olnud, oleks see kahtlemata mu lemmikmänguasi olnud! Must lateks, nahk, needid, mustad juuksed, punased huuled. Perfect!