Thursday, March 15, 2012

Juhuseid pole olemas

Eile õhtul, kui tegin endale tavapärast tšakra puhastust, tundsin suurt valguse hulka endasse sisenevat. Isegi nii suurt, et mul hakkas ebamugav selles. Tabasin ennast mõttelt, et kui tulevikus hakkab meil kogu Ruum olema niivõrd valgusküllane, siis mina oma praeguse arengutasemega ei suudaks selles valguses ellu jääda.

Mõistsin, et enam ei piisa üksnes valguse palumisest ja selle vastuvõtmisest, vaid nüüd tuleb mul enda seest agaralt leida üles blokeeringud, mis takistavad valguse juurdepääsu. Pean hakkama sügavamalt mediteerima, mineviku valupunkte kompama ja nendega lepitust sõlmima. Kõik põhjused on minu sees ja ka kõik vastused on minu enda sees. Üksnes tõde teeb vabaks. 

Tõde on alati kergelt mõistetav. See informatsioon, mida esitatakse keeruliselt, ei saa olla tõde. Tõde võib olla mitmekihiline ja dünaamiline, kuid põhiideed temast saab esitada lihtsustatult kõigile. Sellega seoses tekib minus äratundmine, et minu enda lauseehitused ja mõtted on küllalt keerulised. Ehk peaksin ka ise oma mõtetes lihtsamad konstruktsioonid valima.

Mõnikord enne magamaminekut palvetan ja palun, et öösel, mil magan, tegeleks minuga mõni teatud ingel või meister. Tänu peaingel Miikaelile on minus palju vähem seletamatut hirmu, sest olen palunud tal hirmuköidikuid puruks raiuda ja näidata mulle tõde, ning anda mulle julgust. Ning see on toiminud. Tänud kallis Miikael!



Eile öösel palusin jällegi Miikaeli kuid ka Jeesus Kristust. Palusin, et Kristus õpetaks mulle uneajal tõe ja selle väljendamise kohta. Ööuni oli mul rahutu, nagu tavaliselt, aga see on mu ärevushäiretest ja allasurutud mõtetest. Tagajärg sellele, et ma ei ole olnud enda vastu aus ja pole probleeme koheselt ära lahendanud. Mu unenäod on tavaliselt seosetud ja ebaratsionaalsed. Täna öösel nägin mobiiltelefone unes. Nimelt vaagisin oma unenäos, millist mobiili osta. Ja telefoni on mul tõesti vaja. Kuid tegelikkuses peaksin sellised otsused langetama ärkvel olles, või pigem, uneajal tuleb puhata, mitte magades mõtteid edasi ketrata. Paraku mul on vaimse tervisega häireid ja viimased aastad on mu uni olnud rahutu.



Kui hakkan rohkem väljendama tõde, siis kaob ka rahutus ja taanduvad probleemid.

Niisiis, hommikul ärgates esimese asjana mediteerisin. Keetsin endale taimeteed ja siis hakkasin Vitafoniga omale hooldust tegema. Ma ei ole päris täpselt mõistnud, kuidas Vitafon ravib ja kas ta kasutamine õigustab end, kuid teen ühe kuuri lõpuni ja siis otsustan, kas asi oli seda väärt.

Nii, panin Vitafoni tööle ja panin ka teleka tööle, et järgnevad 37 minutit vähekenegi meelelahutust saada. Telekast tuli Oprah saade, kus räägiti mehest nimega John of God. Tegemist on ravitsejaga Brasiiliast, kes ravib erinevaid haigusi, omamata meditsiinilist haridust. Raha ta enda tervendustöö eest ei võta ja Jumalaks ta end ei pea, kuid kõrgemad jõud abistavad teda inimeste tervendamisel. Tänane Oprah show osa oli justkui mulle mõeldud. Sain sealt mitmeidki sõnumeid, mida vajan enda tervendamisel. Nagu näiteks, et esmalt peab tervenema vaim, hing ja meel, seejärel järgneb ka füüsiline tervenemine.

Üks mees, kes seda imelist ravitsejat külastas, pani kirja oma mõtted, mis tal ilmnesid Brasiilias olles. Tõenäoliselt oli see jutt kanaldatud tema kõrgemalt minalt, sest kõik mis seal tekstis oli, kõlas nagu puhas kuld. Läbi kumas selline mõte - keegi meist ei ole see, kes me näime olevat. Me ei ole kunagi üksi ja oleme palju olulisemad kui seda ise mõistame. Meist oleneb palju. Füüsiline keha on justkui rüü, mille taga on peidus midagi palju suuremat ja pühamat - See, kes me tegelikult oleme. Armastus on ainus, mis on tõeline. Muu on illusioon.

Mõttekäiku, et armastus on ainus tõde, olen kohanud ka David Icke ühes raamatus, mida eelmisel suvel lugesin. Ma isegi et usun seda väidet, aga tahaksin seda ISE kogeda. Sooviksin seesugust visiooni, mis paneks mind mitte ainult uskuma, vaid ka tunnetama seda.

Oprah saates oli ka naine, kellel oli rinnavähk ja kes ei paranenud sellest ka peale Brasiilias ravitseja juures käimist. Selle naise ema suri siis, kui naine oli alles 19 aastane neiu. Ta kandis hingevalu ja emast ilmajäämise valu endaga aastaid kaasas, kuni 37-aastaselt diagnoositi tal rinnavähk. Selle naise lugu on mulle justkui hoiatussignaal. Olen ju lapsepõlvest saati tundnud justkui mind ei armastata. Armastusest ilmajäämise tunne aga võib formeeruda vähkkasvajaks. Mul on vaja selle tunde juured enda sees tuvastada ja valguse väel eemaldada, tervendada. 

Enne seda postitust kirjutades jõin pool klaasi kapsamahla, mis sümboolsel tasandil oli sõõm hingelist tervendust ja füüsilisel tasandil terviselonks puhtama ja tervema keha nimel.


Täna on kaunis päikseline ilm. Plaanin tema jalutuskäigu õues ja nautida seda ilu, mida loodus pakub. Soovin ka pesta puhtaks enda toa aknad, sest tõde ja valgus pääseb sinna, kus on läbipaistvus ja puhtus. Täna on mul ka trennipäev, aga sellest millist trenni tegin ja kui palju trenni, kirjutan ma hiljem.






Vasakul asub mees, keda kutsutakse John of God'iks. Tema kanaldabki kõrgemaid energiaid, et tervendada inimesi ja aidata neil paraneda.



Ainult TÕDE teeb vabaks! 


Pole olemas väärtuslikke ja väärtusetuid inimesi. Me kõik oleme pühad!


No more words needed;)



No comments:

Post a Comment