enda eest põgeneda ei tasu

Täna hommikul, kui ärkasin, alustasin oma päeva raamatuga "Minu London". Kui autor Anu kirjutas seal kuivõrd üksteise otsa on Londonis elamud ehitatud ja kuivõrd harva saab seal kontakti rahuliku ja loomuliku loodusega, siis hakkasin mõtlema, et äkki on mu kinnisidee Eestist ära sõita ei ole mitte himu uute maade avastamise järele vaid soov põgeneda iseenda eest?

Siin kodus on mul tegelikult kõik olemas. Okei, tahaksin enda tuba remontida ja muuta seda selliseks, et seal oleks tunda minu hingust ja minu olekut. Luua päris oma pesake, armas toakse, kus tunnen end kurja välismaailma poolt kaitstuna. Siiamaani on mul enda tubadega olnud kurvad kogemused. Polegi sellist rahupaika toa näol kogenud, nagu oleks tahtnud.

Siin, kodus, on meil metsatukad ja ilus loodus. Ilusad majad. Rahulik külake, aga mitte liiga külakolgas. Iseenesest meeldiv koht. Mispärast ma siis tahan välismaale minna? Parema palga pärast? Teeksin mõned aastad lihtsat ettekandjatööd, ostaksin endale hunniku riideid ja tuleksin Eestisse tagasi? Ilmselt küll. Aga kas see on siis see, mida ma TEGELIKULT tahan?

Hakkasin mõistma, et põhjus miks siit nii väga ära tahan peitub selles, et tunnen häbi enda mineviku pärast. Tunnen häbi, et lapsena olin küla must lammas, suuremad lapsed minust väga lugu ei pidanud. Jah, mul oli parim sõbranna siin, ilma kelleta oleks mu eluke veelgi kibedam olnud. Aga temaga katkesid meil suhted ära siis kui 12 sain. Elasin seda valusalt läbi ja osa sellest valust kannan praeguseni endaga kaasas. Mul on tänase päevani natuke kõhe minna õue, justkui häbi on. Enne välja minekut ajan pea demonstratiivselt püsti ja panen väheke paremad riided selga, et võimalikult väärikas välja näha ja varjata enda sisemist ebakindlust.

Täna mul meenus üks olukord, kui minust 5-6 aastat vanem tüdruk, kes elab ka siin kus minagi, valetas poistele minu kohta ja peale mida mind veelgi enam hakati mõnitama ja alandama. See hetk on mulle meelde jäänud ja teeb haiget.

Eesmärgiks on sõlmida rahu minevikuga ja kõigega, mis lapsepõlves siin toimus. Tõenäoliselt ei hakka ma tolle tüdrukuga, nüüd juba naisega, kunagi sõbrustama (mis võiks ju aidata mul talle andestada ja minevikul minna lasta), aga hinges andestan talle ja proovin ka sellest häbist üle saada, et ma üldse andsin põhjust ennast mõnitada ja alandada. Ju ma siis ikka olin teistele pinnuks silmas ka.

Täna plaanin tuba koristada ja eemaldada sealt asjad, mida ma ei vaja.