i am a little bit crazyyyyy you know

Eile keset ööd ärkasin järjekordse debiilse unenäo peale üles. Nägin, et mu ülemised hambad hakkasid sissepoole tõmbuma ja nii valus oli. Tundsin konkreetselt valu selles unenäos. Siis hakkasin meieisapalvet lugema unes (teen seda alati keset hirmuäratavat und) ja siis suutsin üles ärgata. Ja mingit valu ei olnud. Imelik, et unenäos on valus ja nii valus et nutta tahaks aga päriselt ei ole midagi viga.

Täna oli siis mu esimene koolituspäev. Üpris segadusse ajav oli. No oli. Nii palju asju, mida vaja meelde jätta laua katmise kohta ning koolitaja on ka parajalt pedantne. Loodan, et saan ikka hakkama ja lõpetan koolituse diplomiga ära ikka. See oleks tore. Teised koolitusel osalejad on minust veidi vanemad, aga tundub, et toredad inimesed.

Tänane meditatsioon on veel tegemata. Tahan nagu maruuu aus olla enda vastu. Meditatsioonis ja üldse.

Vanaema juures käisin ka. Mul on tore vanaema, kellel on kerge saksa fetiš. Ta tahab, et ma Eestisse ülikooli läheksin ja hea hariduse saaksin. Ta on väga külalislahke ja tore inimene. Mul on hea meel, et tema just mu vanaema on.

Tahaks röökida ja ringi joosta ja kedagi närvi ajada ja lolli juttu rääkida ja ja ja... ja

Oeh, ADHD varjuküljed on need. Võimetus enda ülevoolavaid ja totakaid tundeid kontrollida.

samas. ME KÕIK OLEME OMAMOODI HULLUD