Vana aasta õhtu 2012

Kuna täna on viimane 2012 aasta õhtu, siis oleks vast arukas kirja panna uue aasta plaanid ja ootused.

Aasta on olnud raske, olgugi, et oluliselt kergem kui 2011, siis on see minu jaoks olnud aeg enda sisse vaatamiseks ja vanade haavade parandamiseks. Valupunkte esineb mul endiselt, kuid mul on parem.

Praegu tunnen teatavat rahu ja praegu puhkan, kuid tean, et lähitulevik saab olema justkui vettehüpe tundmatusesse. 2013 saab olema minu jaoks uus algus, uuestisünd.

Esiteks, põhiprioriteet, nagu viimased 6(!!!) aastat on mulle mu tervis. Leidsin uue allika ja võimaliku toimiva dieedi, mis välistab kõik suhkrud ja süsivesikud, ning kavatsen seda uuest aastast proovima hakata.

Teise aspektina soovin pühenduda joogale. Esimesed kaks uue aasta plaani on siis elustiili muutust puudutavad, mis on ka kõige olulisemad.

Edasi sooviksin osaleda näiteks meigikursustel, et olla enda meikimisel teadlikum ja samuti tahaksin järgneval aastal oma garderoobi uute ja lahedate riietega täiendada. Minu jaoks on välimus ja stiil tähtsad ning kuigi minu sisemised valikud sihivad suurema vaimsuse poole, siis "kest" on mulle samuti oluline.

Kooliga on nii nagu ta on. Tõenäoliselt järgmisest sügisest enam ei olegi sellega midagi. Ma ei ole niivõrd karjääriinimene, kuivõrd seltskonda ja pere, soojust, aga ka seiklusi vajav. Ning kindlasti soovin uuel aastal spontaanseid sündmusi, kuid samuti peaksin püstitama pikemaajalisi ja realistlikke eesmärke. Ei ole ju mõtet jäädagi unistama rikkast printsist, kes mind elu lõpuni kätel kannab...

Edasine sõltub enamjaolt minu tervisest. See on fakt. Kui uus dieet sobib mulle, siis saan teha vähekene julgemaid valikuid, kuid kui ei, siis jääb mul üle ainult oodata ja vaadata, kuidas olukorda parandada saaks.

Ahjaa, ja mida ma praegu, peale tervise paranemise, veel kõige rohkem tahan, on mees :))) Hooliv, sportlik, kohusetundlik, intelligentne, mehelik, kannatlik... Kedagi, kellega mul oleks huvitav ja kel oleks minuga huvitav. Liiga perfektsionistlik või lakutud lammas mulle ei sobi, tahaks kedagi kellega koos kodus dressipükste ja pusaga saaks koos mürada, kuid kellel oleks samas ka šikk külg olemas. Eestimaal kahjuks selliseid mehi, kes oma välimusega mind jalust rabaks eriti ei leidu, aga miskipärast meeldivad mulle UK, USA ja Austraalia mehed. Just nende kehaehitus ja avatum olek, kui eesti meestel, meeldib. Aga samas meest rahvuse järgi ikka valima ei hakka, igast rahvusest võib pärle leida.

Niisiis, tervis, tervis ja veelkord tervis. Olgu meil kõigil kuhjaga tervist ja õnne järgneval aastal, ent ka vastupidavust raskustele vastu seistes.

Tulgu 2013 aasta edukas ning kõigile inimestele õnne, siirust, avatust, rahu ja rõõmu igasse hetke ja päeva! Armastage iseennast ja armastage teineteist!

Welcome to the new world!

Nüüd võib vast ametlikult öelda, et maailmalõpp on üle elatud!:D Samuti ka minu 21. sünnipäev. Viimase 3 kuuga on päris palju muutunud. Käin ülikoolis, olen saanud uusi sõpru ja tuttavaid, olen muutunud iseseisvamaks ja teadlikumaks. Täna, 22. detsembri öösel olen neljandat korda sel kooliaastal kodus. See iseseivuse ja sisemise tugevuse tunne, mis on minu sisse tekkinud, on väga rahuldustpakkuv ja meeldiv. Hea on teada, et olen selga sirgu ajamas ja täiesti "suureks saamas" :)

20. detsembril korraldasid mulle A&A (kursavennad) sünnipäevapeo. Natuke napsu, natuke nalja, aga olen neile ära ütlemata tänulik, et nad selle vaevaks võtsid! Ja kingitused, mis enda kursa (rühma) kaaslastelt sain, olid eriti vinged! Olen väga väga õnnelik!

Koju tulles oli mul väga hea meel näha Sannu nunnut ja teisi pereliikmeid. Ma armastan neid väga, väga, väga.

21.12 hommikul tulid Kristin, A&A, Paul minu korterisse. Sõime kooki, jäätist ja muud head paremat ning rääkisime ja tsillisime. Oli täitsa mõnus ja jällegi, mul on äraütlemata hea meel, et mind meeles peeti. Ka Pille jättis mulle ümbriku lauale, mida hommikul oli armas ja avada.


Mul on tunne, et 21 eluaasta tuleb eriline. Olen kogenum, targem kui eales varem:)

Aeg on läinud...

Viimane aasta on läinud kiirelt, ent samas ka venivalt. Küll aga märgatavalt kiiremini kui gümnaasiumi lõpuaasta. Nüüd siis hakkabki peale see aeg mil ajaratas halastamatul kiirusel edasi ja edasi ketrama hakkab.  Kuni ühel hetkel avastan, et ma ei olegi enam nii väga noor...

Oleks ju tegelikult võinud eelmisel aastalgi ülikooli minna, kuid ma olin nagu lagunev maja mida hoidsid püsti kaks mädanenud tala. Olin väsinud ja tüdinud koolist, pingetest, valust. Vajasin seda vaba aastat, et enda sisse vaadata ja hingel veidi terveneda lasta.

Nüüd on tulemas järjekordne sügis. Minu kõrval lebab kaks uut valget kardinat, mida kaunistavad langevate lehtede motiivid. Veidi kurb on võtta enda akendelt rõõmsad oranžid kardinad, kuid elu on alati liikumises ja sügist alustan sügise kardinatega :)

Ma tunnen veidi ärevust, veidi hirmu ja isegi häbi enda uue eriala vastu, mida ülikooli õppima lähen.

Olen oma elustiili muutnud. Proovin toituda vastavalt, et tähelepanupuudulikkusega toime tulla. Et suudaksin enda tegemisi lõpuni viia.

Mu elu on päris segapuder olnud, aga sügaval sisimas tean et mul on potensiaali olla edukas. Pean jõudma endas paremale selgusele, et mis on see mida TAHAN ja treenima endas järjepidevust ning kohusetunnet, et saavutada oma eesmärke.

Siin ma olen, jälle blogisse sissekannet tegemas. Praeguseks olen omadega nii kaugel, et sain ülikooligi sisse. Mitte küll sellisele erialale kus mu eluunistus õppida oleks, kuid millegagi peab ju tuleval aastal oma aega sisustama.

Eile oli mul järjekordne kohtumine psühholoogiga. Juba viies kord kui mu mälu mind ei peta. Mul vist ikkagi on kasu seal käimisest, saan mured räägitud ja valule otsa vaadatud. Rääkisin talle ühest konkreetsest situatsioonist, mis hiljuti toimus. Sellest, kuidas ema ja õde mind ignoreerisid ja konkreetselt seeläbi kiusasid. Kui varem oleksin ma seda valu, mida nad mulle seeläbi põhjustasid, eitanud, siis nüüd olen piisavalt tugev ja vana, et seda endale tunnistada ja lubada endal olla pettunud, õnnetu, solvunud, haavunud. Mul on õigus tunda kõiki neid tundeid. Ja minus on endiselt viha ja valu endistest aegadest, kuid see võtab aega, enne kui läbielatust täielikult toibuda suudan.

Nüüd olen siis ülikooli vastuvõtunimekirjas. Kui ülikooli minek ei anna mulle muud, siis kogemuse annab ikkagi. Ja uusi tutvusi. Midagi uut.

Peale ülikoolis õppimise võiksin end ka teiste külgede kohalt arendada. Endiselt mõtlen, kas hakata otsima endale lauluõpetajat või mitte. Ma pole aastaid laulnud ja tunnen süümekaid, et pole oma häält kasutanud.

Koristasin just toa ära ja avastasin, et mulle MEELDIB seal olla. Et tunnen end rahulikult ja koduselt. Olen seal niivõrd palju aega veetnud ja lõpuks on see paik mulle armsaks saanud. Loodan, et ka Tartu korteris õe endine tuba saab mulle sama armsaks, kui tuba mu enda kodus.

Tulen siiski tagasi selle juurde, et olen elus väga palju tundnud, et mind ei mõisteta. Et ei ole ühtegi inimest, kes näeks mu hinge ja paitaks mu pead ning ütleks: "Olen sulle toeks, ära muretse, kõik saab korda". Soovin sellist inimest enda ellu ja kohe väga!

Igal juhul viltu on mul vedanud päris mitmeti. Näiteks otsustas pääsukeste pere teha oma pesa sel aastal just minu akna alla ja selle tulemusena on mu aknaesine tugevasti täis roojatud. Iga kord kui aknale päikesepaistet nautima tahan minna vaatab mulle otsa üks virtsahunnik. Iga kord, kui keegi õuest oma pilgu minu akna poole pöörab, näeb ta pikka sõna-otseses-mõttes sitarida, mis ainult minu magamistoa aknaesist "kaunistab". See on justkui irooniline teadaanne linnukeste poolt, et jah, isegi loomariigis sind ei austata. Valus-naljakalt irooniline :D

Riided, mida mul eriti ei ole (minu enda arvates) ja mida olen suure vaeva ning närvide kuluga emalt "välja kerjanud" või kaua-kaua poodides kolades hoolikalt välja valinud kipuvad kõik ükshaaval mingil müstilisel kombel erisuguseid plekke saama. Mõnigi kord on juhtunud nii, et riideese tuleb pesust ja peale pesu on ta saanud värvi teistelt riideesemetelt, väga topiliseks muutunud või mingeid muid müstilisi defekte saanud. See tekitab minus alati raevu ja ajab endast välja - no miks küll? Olen ju nii palju vaeva näinud, et neid riideid saada ja kõik mis mulle on kallis, saab miskipärast ära rikutud. Kurvaks teeb.

Sel nädalal, vist teisipäevasel päeval ütlesin emale, et tahaksin linna minna ja kardinakangaid osta. Ta oli isegi nõus ja nelja-aeg päeval saigi siis mindud. Käisime ka riidepoodides ja sain Seppäläst soodukaga ühe musta, tavalise pluusi, värvilise pusa ja bikiinide ülaosa (alumine osa juba olemas:D). Ei saanud just üleliia palju kraami, aga mul oli õhtul koju tulles hea olla, sest niiviisi šoppamas ei käi me just tihti. Aga tegin ühe saatusliku vea. Nimelt ütlesin emale selle pusa kohta (ta ei tahtnud seda väga hea meelega vist osta, olgugi et pusa maksis alla 9 euro). Ütlesin, et noh, kui nooremale õele see meeldib siis võime talle ju selle anda. Aga oh õnnetust, koju jõudes hakkas see pusa mulle endalegi meeldima ja enam ei tahtnud mõeldagi sellest, et peaksin selle õele loovutama. Ja siis hakkas minu poole kriitikarahe lendama nii õe kui ema poolt. "Me ostsime selle ju õele, anna see nüüd talle", ütles ema. Aga ei, millal on nemad õega mulle poest mõnda riideeset ostnud sel ajal kui ma kodus olen olnud? Mitte kunagi. Õde isegi ei tahtnud ju linna kaasa tulla. Milline ebaõiglus minu suhtes:( Järgmisel hommikul ärgates kuulsin et ema ja õde sabistavad ning valmistuvad autosse minema. Linna, poodi, šoppama. Hõikasin ja küsisin, et kas ma ka kaasa saan tulla. Ema ütles, et ei, minu kord oli juba eile ja nüüd lähevad nemad õega poodidesse. Aiiii, see oli valus, sest tavaliselt on ema see, kes ütleb, et kui linna läheme siis lähme kõik koos. Õde ju ise ei tahtnud eelmine päev tulla ja nüüd mind siis karistatakse täiesti lambist!!! Nii valus, nii valus:( Lõpuks sain kaasa ikkagi, aga terve kaubanduskeskuses veedetud aja vältel nad olid minu suhtes tõrjuvad, ebaviisakad ja süüdistavad. Ja kõige hullem on see, et lõpuks nad ei ostnudki seda pusa, mille pärast kogu see draama tekkis. Ema ostis õele kõiksuguseid palju kallimaid riideesemeid (mina pidin soodushinnaga asju eelmine päev valima). Kui emale midagi näitasin, siis ütles ta ülbelt: "Sina said oma asjad juba eile, täna on õe kord". Ja õde sai kalleid asju, niivõrd kalleid mida ema mulle lihtsalt niisama mitte kunagi poleks ostnud. Karjuv ebaõiglus! Lõpuks sain siiski 2 musta värvi toppi (väga odavalt) ja ühed suvesandaalid, mida ma tegelikult väga vajasin. Niisiis, iroonilisel moel oli see ebameeldiv päev kaubanduskeskuses mulle kasulik, sest sain endale sandaalid, kuid samaaegselt ka valus, sest sain järjekordselt kogeda kuidas meie peres lastel vahet tehakse.

Nüüd aga üks vahejuhtum seoses jalgrattaga. Mäletan, kui nooremana vajasin õe jalgratast (enda omaga oli midagi juhtunud), aga ema käskis õe rattast heaga eemale hoida. Ta oli VÄGA tähelepanelik ja vajadusel väga hukkamõistev, kui ilmnes et olin õe asju kasvõi sõrmeotsagagi puudutanud. Nüüd aga sain teada, et seesama õde kelle asju on minu eest innukalt kaitstud, on mu rattaga mitmeid kordi sõitmas käinud ja täna, kui tahtsin ise sõitma minna ootas mind garaažis tühjade kummidega, viltuse porilauaga, valesse kõrgusesse reguleeritud sadulaga jalgratas. Mul hakkasid pisarad mööda põski alla voolama. Selline tunne oli, nagu keegi oleks minu armast rattakest pilastanud. Mul on nii palju mälestusi selle rattaga seoses ja ta on mulle kalliks saanud. Olin ju nii elevil ja õnnelik, kui sain aastaid tagasi oma nõuka-aegse rattakolu uuema ja vingema Author Spectra vastu välja vahetatud.

Olen siia nüüd vast nädala kõige valusamad momendid kirja pannud. Aga sellest kõigest tulebki mul õppida alandlikkust, andestust ja tingimusteta armastust. Isegi siis, kui sind koheldakse ebaõiglaselt halvasti.

Mind koheldakse pere poolt halvasti. Ignoreeritakse, süüdistatakse, solvatakse, reedetakse. Endiselt. See teeb nii väga haiget, et ainus mida ma tahan on see, et see juba ükskord läbi saaks. Ma saan aru, et see on minu elu õppetund, aga millal see õppetund lõpuks läbitud saab?

Aga.. aga.. aga.. just praegu, kui olin nutmise lõpetanud ja blogisse sissekannet tegema tormanud tuli ema siia, kallistas mind, paitas ja musitas mu pead. Ma olin nii kaua selle hetke järele oodanud! See, mis praegu juhtus teeb minu jaoks talle andestamise niivõrd palju kergemaks! Ma usun, et ta kahetseb hetki mil ta on mulle enda teadmata haiget teinud, ma usun, et tegelikult tahab ta mulle parimat. Isegi, kui ta ei oska seda ideaalselt teostada, siis tegelikult on ta kavatsused alati head. Ma usun seda.

Reedel, 20.juulil kell 21.20 ta kallistas mind:))) Ma salvestan selle hetke enda südamesse, et kui mingilgi hetkel meenuvad mulle valusad seigad elust, siis tuletan meelde seda justkui leppimise momenti, mis praegu aset leidis. Ja nüüd, kui see on toimunud, on mul õige aeg eemalduda ema elust, et mitte uusi negatiivseid olukordi tekitada, mis võiksid just praegu toimunu kinni mätsida. Ma armastan oma perekonda, oma sugulasi, oma ema kogu oma südamest! Nad on mulle nii kallid! Nii tähtsad ja nii olulised! See teebki mind haavatavaks, kui nemad mulle haiget teevad...

Hetkel olen kodus ja õe pulmadeni on jäänud loetud päevad. Vahepeal olen psühholoogi juures vastuvõttudel käinud 3 korda ning kuigi ta ei ole sõber kelle õlal nutta, siis oma probleemidest rääkimine aitab mul endal end rohkem avada ja seeläbi ka mineviku probleemidega paremini tegeleda.

Eile käisime õega U19 jalkat vaatamas. Tribüün oli rahvast täis, kuid kaasaelamist kui sellist väga ei olnud. Mängisid Serbia ja Horvaatia noored kutid ja tuleb tõdeda, et väga kobedad nägid nad välja :D

Vahepeal rääkisin hr K-ga :D msnis vallatut juttu ja üllatus üllatus kuid järgmine päev nägin teda linnas poes. Mul hakkasid jalad värisema kui teda nägin ja kus hundist juttu, siis just praegu kui seda lõiku temast kirjutan logis ta msni sisse.

Täna aga kohtasin endist klassivenda Keiot poes. Ta seisis ja ootas ning sel hetkel kui ta tüdruk nurga tagant välja ilmus sain aru, keda ta ootas. Ja üllatus-üllatus, täna õhtul oli ta autoga minu maja ees:D Küsisin talt et nohh, kas ta tüdruk mulle peksa ka annaks kui teada saaks et ta niiviisi mulle külla tuli. Vastas - jah! 9ndas klassis olin ta armastus:D Huvitav oli teda näha täna, sest viimati rääkisimegi 4 aastat tagasi näost-näkku. Aeg ikka lendab. Ja oii kuidas ta külge ajas täna....

Praegu on peaaegu et kesksuvi ja ilmad on ilusad. Ma loodan et suvi veel toob mulle ilusaid hetki. Muide, mõned päevad tagasi kohtusin Siimu tüdrukuga kes osutus väga toredaks ja ilusaks aasia preiliks. Olin lausa üllatunud, sest piltidel ei paista tema ilu ja karisma niivõrd välja, kui päris elus. Ta kinkis mulle armsa roosa ridiküli mille üle olen ka väga õnnelik.

Täna kui Tallinnas poes käisin, siis jõudsin järeldusele et ma ei taha olla enam vaene. Mulle ei meeldi luusida poes ringi ja otsida odava väljanägemisega allahindluse sildiga esemeid, vaid mulle meeldiks osta ja uudistada selliseid rõivaid, mis on ilusad, kvaliteetsed ja pilkupüüdvad.  Ma oleksin palju parem inimene kui minu soovid oleksid täidetud. Minust õhkuks palju enam positiivsust ja rahulolu. Väärin endale külluslikku elu, sest  jõukana tuleksid minu parimad omadused esile.

Lähen nüüd polyvoresse ja teen mõne seti, mida rikkana kandma hakkan:D

Praeguseks head und ja rahu&armastust kõikidele!

Täna vaatasin Helen D videot kus ta rääkis, et ka temal oli raske lapsepõlv ning et kõik läbielamised ongi ta teinud kaastundlikuks, teadlikuks ja tugevamaks. Ma vahel mõtlen, et huvitav millal minu valu küll üle läheb. Hinges on tühjuse tunne, mul on tunne et mind on hüljatud ja et olen üksi.

Isegi Siim, kellega koos olles saan olla niivõrd kuivõrd, see kes ma tegelikult olen, või midagi sinnapoolegi, siis mulle teeb haiget see kuidas ta vahepeal vingub minu kallal ja justkui kritiseerib. Ta ei aktsepteeri mind sellisena nagu ma olen ja mul on valus, sest keegi vist ei aktsepteeri. Samas... ma ei tee ju ise ka seda.

Millal küll see valu mööda läheb ja millal juba end leian...

Niinniii. Päev on jälle õhtusse jõudnud ja täna oli minu mõistes värvikas päev. Ilm oli ilus, käisin raamatukogus ja seal viibimise ajal helistas mulle Siim ja ütles et võiks kokku saada. Saimegi. Tegime wiidi neli korda, käisime aasiapärast toitu söömas. Mul praegugi veel süda valutab, et huvitav kas see toit mida sõin mulle midagi kahjulikku ka sisaldas. Kella kümneks läksin Veiko juurde jalkat vaatama, kuid selleks ajaks olin suht pilves ning kogu jalka vaatamine möödus kergelt n.ö. udu sees. Veiko andis mulle kummikomme, lays oven baked krõpse, popkorni. Päris hästi on mind täna toidetud:D kui nii võib öelda. Loodame ainult, et mu keha sellele halvasti ei reageeri...

Raekojaplatsil oleval pingil Siimu ja Taaviga istudes tundsin end vaba, õnneliku ja noorena. Just nii, nagu peaksin end koguaeg tundma. Mul hakkas külm ja tirisin endale Siimu käes oleva, ühe tema sõbra pruuni pluusi, mis meenutas mulle kangesti kartuli kotti. Aga vabastav oli seda kanda, tundsin väikest hipilikkust ja tundsin end hästi:D Isegi Veiko juures olin sellega ja ka kogu tagasituleku tee, bussis oleku olin sellega.

Ma pole varem tajunud kuivõrd mõnus võib olla kanda "koledat" riideeset. Nooremana oleksin ohtralt pilkeid kooli-ja klassikaaslaste poolt saanud kui midagi sellist oleksin kandnud, aga praegu oli see nii mõnus.

Ma proovin suve vältel tunda end võimalikult õnneliku, muretu ja vabana. Toitumist jälgin hoolega, mida aeg edasi seda suuremaga. Eks siis homme lähen ja ostan toidukraami ning muud vajalikku.

Täna ärkasin küllalt varakult, juba enne seitset. Isegi pea on selge, ei ole sellist uimast tunnet nagu tavaliselt. Olen meeldivalt üllatunud.

Praegu ongi selline olukord, et enne kella ühte pole mul välja asja, sest panin endale just spray tanni peale ja see tahab 4-6 tundi kuivada enne, kui ta maha saan pesta et soovitud tulemust saada.

Praegu justkui otsin ettekäändeid, miks mitte autokooli teooriatestiks harjutada. Mul on nii piinlik. Novembris alustasin autokooliga ja jaanipäev on paari päeva pärast ning mul pole ikka veel koolieksamitki tehtud. Piinlik-piinlik.

Muidu armastan oma perekonda ja armastan suve. Loodetavasti läheb tänane päev korda ja õhtul, kui sõbra juurde jalkat lähen vaatama, saab meil lõbus olema.

Noh, täna oli mul algselt plaanis nii ühte koma teist teha, aga lõppes asi nii, et olen terve päeva veetnud korteris. Peamiselt sellepärast, et olin lihtsalt liiga laisk, et end välja minekuks korda teha :D Noh, juhtub juhtub.

Aga mis mind üllatas, et kuigi tunnen end üksiku ja armastusest ilmajäetuna, siis täna helistas mulle vanaema ning ütles, et tal oli raske päev ja et ta vajaks lohutamist. Ütles, et tööd on palju ja väsimus on kallal, ning et tahtis just minuga rääkida. Wow, see oli lausa kompliment. See, et ta otsustas just minuga rääkida oli mulle suur asi. Mul on ülimalt tubli, nooruslik ja hakkaja vanaema. Peaksin seda talle vast tihemini ütlema! Ta on mulle suureks eeskujuks.

Helistas mulle ka ema ja rääkis üpris pikalt, isegi arutas minuga nii mõndagi teemat. Ka see oli mulle üllatus. Tavaliselt ta ei võta selleks aega, et minuga millestki arutleda. Kuid nüüd seda tegi. Ning vabandas ka selle rätiku-draama pärast. Ma armastan teda nii väga ja ta on mulle tohutult kallis, kuid liiga tihe kokkupuutumine mõjub mulle liiga kurnavalt. Ka viha ja kibestumust tunnen ema vastu, ent nendest tunnetest pean ise ajapikku üle saama.

Praegu mõtlisklema, mediteerima, seejärel tuttu!

Kavatsen loobuda teraviljatoodetest ja ka piimatoodetest. Gluteeni-ja kaseiinivaba dieet pidavat näiteks hüperaktiivsetele inimestele soodsalt mõjuma ning lapsena olin tõesti keskendumis- ja käitumishäiretega.

Toitumine on üks asi. Teine on sisemaailmaga tegelemine. Viha, viha, viha. Seda on minus palju. Allasurutuna. Võtan eesmärgiks 7 päeva jooksul pühendada iga päev tund aega allasurutud tunnetega kontakti saamiseks. 20-27. juuni - kui see aeg mööda saab, siis saan võrrelda ja teha järeldusi, millised on muutused minu enesetundes peale nn. meditatsiooninädalat.

Eneseleidmine on minu jaoks raske ülesanne. Sobiva eriala leidmine samuti. Kuid lapsena tahtsin saada juhiks, mingit sorti äriinimeseks või poliitikuks. Mõtlesin isegi, et pigem oman negatiivset kuulsust, kui elan halli hiirena. Ja kui järele mõelda ja sisetunnet kuulata, siis tõepoolest tahan juhtida ja elada värvikat elu. Reisida, kogeda, tunda, teha. Võimalik, et ka praegune madalseis on vajalik aspekt minu eneseleidmise ja kogemustepagasi saavutamise juures.

Praegune moment võiks mulle õpetada alandlikkust ja austust kõige ning kõigi vastu. Et miski ega keegi pole iseenesestmõistetav ning kõike mis sulle antud on, tuleb hinnata.

Ma pean lõpuks ometi mõistma ja täielikult, et ma ise loon enda reaalsust. Mitte mõistma üksnes teooria tasandil, vaid täielikult - mina loon enda elu oma valikute läbi. Tõepoolest sündmused läbi elu on ka ette määratud, kuid palju on ka meie endi kätes.

See jõuline, emotsionaalne, seiklushimuline, julge, kuid kodu-pere-sõpru armastav naine kes ma olen ei vääri alla surumist ei iseenda ega kellegi teise poolt. Ma olen see, kes ma olen. Olen selline, nagu olema pean ja kes sellega ei lepi, on see nende enda probleem.

Ma ei ole poisilik ega mehelik sellepärast, et olen tugev natuur. Väliselt ju olen täitsa naine=) Esmapilgul olen ju selline armas ja cutie, aga sisemiselt olen hoopis teisest puust. Nojah, see on nii ja naa olukord. Minu olemuse niinimetatud mündil on ju mitu poolt. Üks on armsake, kodu-keskne ja lõputult armastav olemus, teine on tugev, kirglik, emotsionaalne pool. Tegelikult see teeb minust ju täitsa huvitava kompoti. Kodu-keskne tulepurskaja:) hehee.

Mul on vahel kombeks tõde veidi ilustada või liiga kergelt lubadusi anda. Mis võivad jätta minust mulje, kui valetajast. Aga see pole nii, sest tegelikult on mul suur õiglusetunnetus. Kuid ma peaksin end tõesti rohkem jälgima selle koha pealt.

See, kust ma pärit olen ja millistest tingimustest tulen on minu jaoks samuti häbiasi. Ma ei räägi sellest eriti ja häbenen. Kuid edaspidi kui näiteks uude kooli õppimagi lähen ja uusi sõpru leian, siis neile vast võin juba tunnistada neid asju. Sest nad ju ei ole näinud mu situatsiooni ja see mida räägin, on neile lihtsalt fakt, lihtne sõnakõlks. Kuid minu jaoks oleks nende faktide esitamine suure emotsionaalse koorma kergendamine.

Mu jutt on võib-olla veidi seosetu, kuid mu mõttelend kipubki hüppama ühelt teemalt teisele. Selline ma olen ja sellisena tuleb mul end aksepteerida. Tulen praegu viha teema juurde tagasi ja lugesin just, et viha kui emotsioon tekitab kehas kahjulikke keemilisi ühendeid, mürke mis keha koormavad. Mind täitsa huvitaks nende emotsioonide ja probleemide puht-teaduslik aspekt mis mind vaevavad. Ma tahan täielikult saada teadlikuks enda olukordadest ning vabaneda neist.

Ma ei saa ignoreerida fakti, et viimasel ajal painab mind mõte ning kahetsus, et minus sisse kogunenud viha võib mulle vähi tekitada. Mul on hirm, et olen sellele alge juba tekitanud, näiteks rinnavähi näol, kuid sellist asja ma kogeda ei taha. Tõesti ei taha. Et NÜÜD ja PRAEGU muutuda, tuleb teha otsustavaid samme. Hetkel on toitumise veelgi enam korrigeerimine ja meditatsiooninädal asjad, mis mul praegu to-do listis on.

Ka tasuks otsida korteri muutmiseks vajalikke vahendeid. Valged hoiustamise korvid, uued kardninad jne on kõige lihtsamad asjad, millest alustada tuleks. Ka pesumasin on väga vajalik ja ka uus voodi. On ka muid asju, aga need on kõige hädavajalikumad.

Kuna perega suhtlemine tekitab minus palju valu ja rõhutust, siis kas oleks õigem end vanematest distantseerida? Mul on kõrini kannatamisest ja valust!!!!!

Kell on üks läbi öösel ja ma tunnen end rahutuna. Ma pole rahul. Tänane intsident, mil ema helistas ja õiendas, sest võtsin külalistele mõeldud rätikud Tartusse kaasa rikkus terve mu tänase päeva ära. Jälle tunnen end süüdi ja haavatuna, ka viha on minus. Mul on nimelt hirm enda viha ees. Kardan seda kogeda, aga allasurumine on ju veel halvem variant.

Kordan eelmises postituses mainitut, et ükski emotsioon ei ole väärtusetu ega ebavajalik. Kõigil neil on oma funktsioon ja alla ei tohi midagi suruda. Aga samas on mul tunne, et mul pole eesmärki mille nimel elada ja kui  liiga tundeid läbi elan siis muutun ju haavatavaks ja keegi ei aita mind püsti, kui kukun. Piltlikult öeldes. Kõigekõrgem, palun anna mulle tugevust, et enda probleemidega hakkama saada ja neile otsa vaadata. Ma soovin saada paremaks inimeseks nii enda kui kõigi teiste suhtes.

Ööl vastu tänast sain magada alla kolme tunni. Magama läksin nelja aeg ja ärkasin enne poolt kuut hommikul, sest buss Tartusse läks juba kell seitse. Kolm tundi loksusin üllatavalt ülerahvastatud bussis, pidades silmas varajast kellaaega, ning kella kümneks olin jõudnud Tartu bussijaama. Jõudes siia tervitas mind väike vihmasadu ning tugev tuul. Tulin oma ropult raske kotiga siis kuidagimoodi kesklinnast korterini, sõin siin hommikust ja vaatasin Shaytardside vlogi. 

Miks ma täna nii vara Tartusse tulin, noh, sellel on oma põhjus ka. Mul oli tänaseks psühholoogi juurde aeg kinni pandud. Täna siis oli minu teine kohtumine selle konkreetse psühholoogiga. Ma ei oskagi öelda kas tänasel kohtumisel suurem mõte oligi. Peale 15 min seal istumist oli tunne, et ütleks et mul nüüd koju minek ja tsau-pakaa. Raske on psühholoogile oma probleemidest rääkida selles suhtes, et ma häbenen neist isegi mõelda, veel hullem on nendest võõrale inimesele rääkida. Ja ma vist moonutan ka osasid fakte enda kohta, sest täielikku tõde enda vaatevinklist vaadatuna ta ei mõistaks lihtsalt. Kuid proovin olla nii aus ja ehe kui võimalik.

Emotsioonide vaheliste seoste kohta teab mu psühholoog päris palju. Niisiis kui ütlen talle nt, et minus on palju viha, siis ta oskab kohe öelda millistest teistest emotsioonidest see tekib jne. Täna tõi ta mulle huvitava näite, et inimene on nagu kauss mis sisaldab erinevaid emotsioone. Kõik on ühteviisi tähtsad ja kõik on vajalikud, ühtegi ei tohi alla suruda. Olukordades, kus inimesele liiga tehakse tekib mõnel kannatanul meeletu viha, teine muutub aga veel loiumaks ja allasurutumaks. Viha alge aga on ülekohtu all kannatamine või millestki olulisest ilma jäämine.

Minu suur allasurutud viha on ilmselt tingitud sellest, et mu ema on liigemotsionaalne ning olen üritanud end temale võimalikult palju vastandada. Iseenda vaimse ja füüsilise tervise arvelt siis. Kuid nüüd on sellel lõpp.

Need paar nädalat, mis järgmise kohtumiseni on jäänud tegelen ma viha vaatlemisega ja selle äratundmisega. Kui mind miski ärritab, siis märkan seda tunnet endas ja kui minus kerkib esile viha, siis tunnustan ja kogen ka vihatunnet. Kui mulle ülekohut tehakse, siis räägin sellest ja seisan enda eest väärikalt.

Psühholoogi juures käimine on nii ja naa. On küll veidi ebameeldiv seal kabinetis istuda ja rääkida enda isiklikest asjadest, nendest, millele isegi mõelda ei julge. Ja kui ka peale kabinetist lahkumist on alguses tunne, et see käik oli küll mõttetu, siis veidi hiljem saad aru, et tegelikult on hingel ikka veidi kergem olla küll.

Täna oli uskumatult mõnus ilm. Tartus valitseb suvine meeleolu. Nooruslik, rõõmus, tore... Sain Siimuga kokku ja erinevalt mõned päevad tagasi mõeldud mõtetest, siis tegelikult ta meeldib mulle ja ta on tõesti tore. Ta on tõesti tähtis mulle ja uskumatu, et juba 7-8 aastat üksteist tunneme.

Õde ja ta kihlatu käisid täna Elvas mistõttu avanes mul võimalus koos nendega koju tulla. Teepeal meenutas õemees mulle, et 5-6 aastasena olin paras pervo olnud ja teda ning ta sõpru taga ajanud ja musitada üritanud. Noh, neid "luukeresid" on mul kapis veelgi ja kui õde küsis, et kas mul enda pärast piinlik ei ole, siis tuleb tunnistada, et on küll. Aga ma ei saa seda osa endast välja lõigata, kes ma lapsena olin. Kes ma olnud olen ja kes olen täna. Pealegi sünnime me iga päev, iga sekund uuesti. Elu on pidevas uuenemises ja muutumises. Ei ole õige inimese üle kohut mõista selle alusel, kes ta kunagi oli, vaid teda tuleks võtta sellena, kes ta momendil on. Kuna selline, ütleme nii et üpris piinlik ja valulik kogemus mul on, siis olgu see mulle endalegi õpetuseks. Et inimestega suheldes ei näeks ma neis seda, kes nad kunagi olid, kes mulle mingil põhjusel vastumeelsed on olnud, vaid näeksin läbi püüdluste ja kannatuste kujunenud isiksust, kelleks nad saanud on. Õppetund missugune.

Meie endine lauaarvuti on praegu isa töökaaslase juures ning praegu on ajutise variandina kasutusel "iidne" arvuti. Olin vast 12 kui selle ostsime. Oma kümme aastat vana masin. Uurisin ja avastasin, et siin arvutis on mitmeid kaustu 2 aasta taguste piltidega. Ise meenutan seda aega enda elust kui pimedat ja masendavat perioodi, võib-olla, et kõige masendavamat. Aga vaadates neid pilte iseendast, siis näen et olen väliselt täiesti enda moodi, ainult et heledamate juustega. Aga tollal vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et miks ma küll nii inetu pean olema. Tegelikkuses olin kena, kenamgi kui piltidel. Lihtsalt tollal olin ebakindlam kui nüüd. Noorem ju ka. Ilmselt üks minu suurimatest vigadest senimaani on olnud see, et olen tahtnud liiga palju. Olen tahtnud olla kõige ilusam, saada kõige rohkem tähelepanu, omada palju materiaalseid väärtusi ja olla täheke. Materiaalsed on olnud minu unistused ja nende asjade järele igatseda ei pruugigi olla vale, kuid üritasin neid saavutada valede meetoditega. Ma ei taha enam oma tundeid alla suruda mingisuguste kinnisideede pärast. Minu tunded ja minu sisemaailm, ka väline, on mulle nüüd kõige tähtsamad. Neist ei tohi kunagi mööda vaadata, sest nemad vormivad sinu välist reaalsust.

Mul on veel palju-palju asju, mis mulle häbi teevad ja mille pärast piinlikkust tunnen. Proovin neist ajapikku üle saada ja tasapisi kujuneda selleks, kes ma tegelikult olen. Kogu oma hiilguses, kogu oma väes, ja kõigil eksisteerimise tasanditel.

Praegu tulin väljast, käisin Toomasega linnapeal. Kuigi proovisin tänase päeva jooksul positiivseid mõtteid mõelda ja puhtusele, selgusele keskenduda, siis nüüd õhtul kui Tomiga kohtusin, siis aktiveerus minus justkui bitch. Ma muutusin ülbemaks, üleolevamaks kõige ja kõigi suhtes. Miks? Ebakindlus?! Kas üritan varjata enda nõrkusi muutudes ülbeks? Kuidas ma sellest vabaneda saaksin?

Täna on reedene päev. Jalka MM on kestnud juba nädala jagu ja kestab kuni juuli alguseni. Senimaani olen peaaegu kõiki mänge näinud.

Nüüd juba veidi rohkem kui nädala olen Tartus üksi olnud. Pole kellegagi vahepeal kohtunud ka. Suurem osa ajast korteris olnud, puhanud, mõelnud, kokanud, poes käinud jne. Võrreldes 2 aasta taguse ajaga, mil hakkasin siin korteris suveti käima, olen palju edasi arenenud. Ma ei karda enam üksi olemist nii, nagu kunagi varem. Peaaegu, et isegi naudin praegust olukorda.

Ilmselt toa remont siin Tartus jääb siiski ära. Mul pole kedagi, kes kindla peale tuleks ja aitaks tapeeti vahetada. Pole ka sobivat tapeeti välja valitud ja hetkel pole raha ka hankida saanud. Mõtlen siin, et võib-olla tõepoolest piirdun kardinate vahetamisega, kuid õiget kardinariietki on üpris raske leida. Tegin kangapoes eile mõned pildid kandidaatidest ka.

Täna olen mediteerinud Heleni lisatud puhta valguse ja armastuse meditatsioonide järgi. Eriti peale esimest meditatsiooni tundsin ühendust ja valguse puudutust. Avanesin üha enam. Jäin siis voodisse pikutama ja mind tabas külmavärin. Aeg-ajalt mul tekivad külmavärinad, miskipärast, ja ma jäin voodisse, tõmbasin teki endale kõvasti ümber ja jäin sellisesse pool-magavasse seisundisse. Sattusin enda olemuse sellistesse ruumidesse, mille olin aastad tagasi sulgenud, kinni mätsinud. Nüüd sain neile ligi ja mulle meenus, miks ma seda tegin.

Nägin kirikuruume ja tunnetasin seda veidi pingelist, pärssivat tunnet, mida lapsena kirikus olles tundsin. Kuid  ometi ma olin sellest paigast teatud mõttes sõltuvuses. Tõesti võib öelda, et mul oli sõltuvussuhe kirikuga. Kuid mulle ei meeldinud kirikumuusika, pikad jutlused, ebamugavad (pidulikud) riided jne. Seal käis lapsi ka,  aga üksi neist ei olnud just mu parim sõber. Enda vanustega sain läbi küll, endast vanematega kippusin tülli mingil põhjusel. Aga siiski, ma tundsin kogu aeg, et mul on vaja liikuda ja joosta ringi, kuid teised lapsed suutsid paremini alluda korrale ja säilitada rahulikkust. Ma tundsin juba siis, et olen teistest erinev.

Hakkasin vältima kirikut, sest mind noriti et käin seal. Ma tundsin et see, kuidas vanemad üritasid mind sundida valima kristlase eluteed oli vale. Justkui protesti märgiks lõpetasin kirikus käimise, lootsin, et see paneb vanemad suhtumist muutma. Paraku mitte. Jäin üha üksikumaks, nukramaks ja mul võttis aega mitu aastat enne, kui kirikus mittekäimisega ära harjusin. Nagu sõltlane olin võõrutusravil.

Kuid tänase unenäo juurde tagasi. Praeguseni on mul silme ees see situatsioon, kuidas unenäos kirikust väljusin, jooksin mööda sõiduteed mäest üles parkla juurde ja nägin parkla vahetus läheduses kõnniteel ühte pikkade tumedate juustega poissi. Ma ütleks, et ta juuksed olid lausa liiga pikad, pikemad kui minul praegu. Teda vaadates sain aru, et ta on minu hingesugulane või kaksikleek vms. Alguses kahtlesin, et kas ta ikka on, aga siis ta istus maha ühte konkreetsesse poosi põlv krõnksus, et midagi tema olemusest reetis, et mul temaga võib olla palju ühist. Küsisin siis temalt, et  kas ta on päris elus ka samasugune nagu unenäos (emb kumb, kas sain aru et näen und või pidasin teda unenäos miraažiks). Ta vist kehitas õlgu, seejärel ütles et enam-vähem. Osaliselt, aga mitte päris?

Huvitav oli sukelduda sellesse soppi enda elust, mida tavaolekus eriti ei teadvusta. Mis on juba mõnda aega olnud kinni mätsitud. See unenägu andis mulle vihje, juhtlõnga asjadest, mis vajaksid läbi töötamist ja tervendamist.

Ärkasin üles telefonihelina peale. Õde helistas. Ja hea et helistas, lõunauinak oligi juba kahetunniseks veninud. Peale telefonikõnet tulin tagasi arvuti juurde ja leidsin youtube´st ühe meditatsiooni. Väga hea meditatsiooni. Just sellise, mida vajasin. Väga hea!

Sain meditatsioonist vastuseid enda küsimustele. Näiteks, et me kõik oleme praegu siin Maal selleks, et armastada kõiki ja kõike tingimustega, et luua uut reaalsust e. paradiisi maapeal ja mõista, et kõik oleme üksteisega seotud. Senimaani on minu elus kõige suuremad katsumused olnudki tingimusteta armastuse väljendamine ja saamine. Kuid meditatsioonis õpetati ka, et mida annad, seda saad. Esmalt tuleb muutuseid teha enda sisemaailmas, tuleb meditatsioonides siseneda kõrgematesse dimensioonidesse ja seal vastavaid muudatusi ning taotlusi läbi viia, seejärel muutub ka 3D maailm. Brilliantne! Seda kõike ma ju tegelikult teadsin juba, kuid miskipärast ei suutnud endale teadvustada. Ja see viis, kuidas üks kaksikleegist paar seda infot edastas oli väga veenev. Just seda sõnumit just sellisel moel ma vajasingi.

Mainimata ei saa jätta ka Shaytard´side tänast videot. Shay rääkis ühe elulise näite põhjal, kuidas väikesed muudatused omavad suurt mõju. Tema siis konkreetselt innustas kõiki inimesi terve nädala jooksul oma tuba korda tegema ja korras hoidma. Ise tegi ta ka oma "seapesa" peaaegu et laitmatult korda. Ja ka minul on ju täna koristamispäev. See oli väga vajalik sõnum mulle tänaseks päevaks.

Viimasel ajal on ka minu intuitsioon justkui paranenud. Mis on suurepärane!

Eile oli mu vanemate hõbepulm. Palju palju õnne neile ja jõudu ning jaksu edaspidiseks! Loodan, et elu võimaldab neil tähistada hõbepulma väärikalt ja meeldivalt.

Täna olen saanud mitmest allikast youtube kaudu sõnumeid, mida vajasin. Imeline! Tulgu tänane päev ilus ja produktiivne.

Youtube on üks tore keskkond. Viimasel ajal vaatan igapäevaselt Shaytard´ide vloge, sest minu silmis on nad perekonna musternäidis ja neid vaadates tärkab mul lootus, et ehk saan ka mina kunagi midagi sellist kogeda mida nemadki. Teine kasutaja, kelle videosid suure huviga järgin on Helen D. Ta lisab põnevaid ja kasulikke videosid, tema sõnumid on selgelt mõistetavad ja küllaltki konkreetsed. Luke´i videod on ka lahedad. Ta on ikka hulljulge, sest see mida ta teeb on tavatu kuid väga vajalik.


Siinkohal toon välja Heleni videos välja toodud ettekuulutused tulevikuks:

1. Veevalaja-ajastu Kristus sünnib kreeklasena.


2. Veevalaja-ajastu Kristus on Aleksander Suure inkarnatsioon.


3. Tõelised jumalad, pühakud tulevad siia planeedile sündides lihast ja luust inimestena, et põimida tõde meie reaalsusesse. Nad ei tule siia väliskülalistena, vaid püha plaani elluviijatena ning Veevalaja-ajastu Kristuse toetajasgrupina.


4. Seaduse rikkujate üle mõistetakse kohut ja negatiivsed jõud saavad tasapisi teadlikuks sellest reaalsusest ning nad satuvad paanikasse.


5. Uus Rooma või uus Paabel (mõisteid on erinevaid), kukub kokku (EL, USA?).


6. Praegune kristlik kirik kukub kokku. Tuleb uus uskumus, mis ületab dogmad ja doktriinid ning seda hakatakse kutsuma Teeks või Teekonnaks. Seda hakkavad juhtima tõelised karjused, ülestõusnud meistrid, kes tõusevad esile Veevalaja-ajastu Kristuse lipu all.


7. Tuleb üks maailmavalitsus, kuid rahvused säilivad ja hõimude ellujäämine on garanteeritud.


8. Kõik riigid saavad olema esindatud Ühendatud Maa Nõukogus, mis liitub hiljem Universumi Nõukoguga ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis Maast saab Universumi Nõukogu täieõiguslik liige.


9. Enam ei saa olema hirmu ning juhtimine ei saa olema hirmul ja võimujanul põhinev. Selline süsteem langeb ning saab karistatud, kui seda taas üritatakse teha.


10. Inimesed hakkavad mõistma tumedate inglite rolli, sest neil on oma osa õigluse ja tasakaalu loomisel karmaseaduste toimimise puhul.


11. Inimesed hakkavad mõistma ja aksepteerima nii pimedust kui valgust, sest mõlemad aspektid on olulised tasakaalu saavutamiseks.


12. Ülestõusnud meistrid juhivad uue maailmakorra Veevalaja-Kristuse alla ja luuakse uus energiavõrgustik, mille eesmärk on puhastada planeet negatiivsetest energiatest. Peale puhastusprotsessi on vaja palju tervendustööd, et negatiivsed energiad ja negatiivsed mõttevormid inimeste süsteemidest välja saaksid.


13. Uut uskumuste süsteemi tutvustatakse inimestele ja seda kutsutakse Teekonnaks. See sisaldab endas spirituaalseid printsiipe mille järgi elada, mille eesmärk on avada inimeste silmad ja panna meid mõistma, et me kõik oleme omavahel seotud ja eraldatust ei eksisteeri. Teekond tutvustab erinevaid ülestõusmise vahendeid, et inimeste teadvus areneks kõrgemale ning mille tulemusel saavad võimalikuks rännakud kogu universumis. Inimesi julgustatakse looma sooje suhteid kõigi Maa elanikega ning meile õpetatakse kogukondade ja jagamise tähtsust.


14. Kõik jõuavad arusaamisele, et kõik on kõigega seotud ja me lülitume sellele reaalsusele ning tajume seda  terve oma olemusega. Kõiki inimesi julgustatakse tundma seda ühendust ka väljaspool Maad elavate olenditega ning nendega omavahelisi suhteid looma.


15. Võetakse kasutusele seadused, mis hakkavad karistama spirituaalsete kuritegude sooritajaid. Niinimetatud inimeste "vabadus", mis sai ettekäändeks spirituaalsete kuritegude sooritamisel ja mis mõjutavad tervet universumis, eemaldatakse. Inimesed mõistavad, et tegelikult ei ole keegi meist täielikult vaba, kuid me oleme kõik ühendatud ja vastastikuses sõltuvuses.


16. jumalad elavad taaskord inimeste keskel ning nad näitavad meile teed.


17. Atlantise aegne  oraaklite traditsioon taastatakse ning jumal Apollo, keda tuntakse valguse toojana, jääb meie sekka. Nagu Sybille oraakel ennustas: tuleb päev, mil jumal Apollo tuleb tagasi ning jääb igavesti.


18. Olendid teistelt planeetidelt tulevad Maale peale seda, kui me oleme ühinenud Universumi nõukoguga ja oleme juba viinud ellu maailmavalitsuse. 


19. Naised toovad tasakaalu ning deemonlik korruptsioon naiseliku energia kallal saab eemaldatud.


20. Jumalanna tõuseb uuesti võrdväärsesse positsiooni oma mehe kõrval ning Jumalannat hakatakse teadvustama kui Taeva Kuningannat, Asherah, kõikide Elohimide ema.

Eluke, eluke...

Täna sadas pea et terve päeva nagu oavarrest. Sadas ja sadas, lakkamatult. Õues oli tuuline ka. Kuid kui akna lahti tegin, et tuppa värsket õhku saada, puhus mulle vastu üllatavalt soe tuuleiil. Selline nukker, kuid temperatuuri poolest paras ilm oli täna. Mulle täitsa meeldis olgugi, et suurem osa päevast möödus toas istudes.

Hommikupoole ma ei saanud netti minna, sest alumisel naabril oli wifi välja lülitatud. Jah, juba mitu aastat elame siin naabrite internetti kasutades. Aga ma käin siin üpris harva ja internet on kallis, niisiis mul poleks rahagi et enda neti eest maksta. Olen naabritele tänulik, et neil ilma paroolita wifi on.

Täna sain siis läbi Elulille raamatu. Ma olen seda juba küllalt pikalt lugenud ja suur osa sealt loetud infost vajab veel settimit ja juurdumist minu süsteemides enne, kui kõigest täielikult aru hakkan saama. Aga põnev lugemine oli. Sain palju uut infot, vägagi palju.

Raamatu infost inspiratsiooni saades hakkasin mõtlema, et kuidas oleks kui ühel ilusal päeval mitte väga kauges tulevikus (olen kannatamatu ja tahaksin et see juba õige pea juhtuks) lahkuksid areenilt kõik meie isekad ja ahned poliitikud ning eelkõige nende niiditõmbajad, kes lihtinimeste elu niivõrd kibedaks on muutnud. Et muutuks meie ühiskonnas kõik: finantssüsteem, meditsiin, haridus, hierarhiad ühiskonnas jne. Et inimelu muutuks kõige tähtsamaks väärtuseks ja ahnus kaoks meie eludest kõigil tasanditel. Tahaksin nii väga paremat maailma kus elada. Mida ma küll saaksin teha, et omalt poolt muudatustele kaasa aidata?

Ma olen sellest varem ka juba kirjutanud, aga üksildus on endiselt painavaim tunne millega päevat-päeva toime pean tulema. Ma olen temaga juba ära harjunud, aga see ei tähenda, et südames teistmoodi elu ei tahaks. Ma olen niivõrd palju läbi elanud, et olen aru saanud - tingimusteta armastus on parim ja suurim väärtus, mida elus kogeda on võimalik.

Siim millegipärast ei suhtle minuga enam. Ei vasta mulle msnis ega võta ka ise ühendust olgugi, et sel ajal kui ta Austraalias oli, suhtlesime me rohkem kui aasta peaaegu iga päev msnis. Aga saan aru, et see msni "sõprus" ei toonud meid mitte üksteisele lähemale, vaid leevendas tema koduigatsust ja minu suhtlemisvajadust. Enam tal ei ole mind vaja, kuid minul teda? Otseselt ei ole. Mingi osa temast ei meeldi mulle, kuid tal on omadusi, millest mul mõndagi õppida on, niisiis ei kahetse temaga suhtlemist.

See mida eelmises lõigus kirjeldasin annab kinnitust sellele, et kui võtta mõnda inimest lihtasalt kui kohatäidet enda elus, siis ei jää ta pikemaks sinu juurde pidama. Vähemalt antud juhul küll. Meil on temaga lihtsalt liiga palju erinevusi ning meil pole mõtet liiga aktiivselt suhtlema jääda.

Ma ei tea kuhu elu mind viib ja mis minust saab, aga loodan, et mind hoitakse ja leian oma tee.

Olen ja palun ja tänan. Miikael, armas Miikael, tänan Sind su kaitse ja abi eest. Et oled lõiganud läbi hirmu köidikud ja kaitsed mind nüüd ja alati oma sügavsinise keebiga. Tänan, et hoiad mind ohtlikes olukordades ja juhid mind läbi raskuste. Tänan, tänan, tänan! Kallistan!!!

Tänan ka Miikaeli selle eest, et elad siin blogis ja töötad läbi selle minuga. Palun sul olla mulle lähedal, et leiaksin oma tõelise kutsumuse ning jõuaksin selleni, kes ma tegelikult olen. 

Tänan Sind lõpmatuseni!

Täna, laupäeval, istusin terve päeva Tartu korteris. Magasin poole päevani, passisin netis ja vaatasin jalka MM-i. Mulle väga meeldib jalka ja täna mängis ka mu lemmik koondis - Holland. Oranžide särkidega osavad ning kiired mehed on ja ohh kui kenad. Hollandi meeskonnast on minu üheks lemmikuks Van der Wiel... super nunnu šokolaadipoiss:)

Esimene mäng oli üllatusterohke. Taani suutis Hollandlastele 1:0 teha ja see juhtus viimati kuuekümnendatel aastatel. Usun, et ka hollandlased ise olid üllatunud ja löödud, sest vaevalt nad oskasid arvata et Taani neile ära teeb. Teine mäng, kus kohtusid Saksamaa ja Portugal, oli igavam. Draamat oli vähevõitu, erilisi momente mängu jooksul ei tekkinud kui siis välja arvata teise poolaja keskpaik, mil sakslased mängu ainsa värava lüüa suutsid.

Aga elust ja olust ja minu mõtetest ka nüüd.
Mõtlesin just natuke aega tagasi, et ma olen juba 20. Jah, just täpselt nii vana (tegelikult ju noor), aga vana selles mõttes, et mul on tunne, et pean kiirustama ja kiirelt elus midagi saavutama. Ma tunnen, et kodus istumine ja ebasotsiaalne olemine ei ole see, kes ma tegelikult olen ja mida ma tegelikult tegema peaksin. Aga mul on häiriv terviseprobleem, vähe raha, pole tõelisi sõpru, puuduvad õiged huvialad. Jumal, mida ma tegema peaksin?

Ma ei kujuta ette ka mida edasi teen. Kuidas tervise korda saan ja elu rööbastesse lükkan. Ma ei ole praegu see, kes tegelikult olen ja tahan jõuda enda tõelise särani nii noorelt kui võimalik.

Loodetavasti juhib Kõigekõrgem mu elu ja ma pääsen sügisest sellisesse kooli sellisele erialale, mis mu silmaringi kõige enam avardaks ja mis mulle kõige parema baasi annaks elus toimetulekuks. Tõesti loodan, et kõik läheb kõige paremat stsenaariumit mööda.

Nüüd on aeg minna magama. Homme ilmselt võtan kellegagi ühendust, sest 2 ja pool päeva üksi olemist ei ole mulle just kõige paremini mõjunud.

toitumisest

Mai viimastel päevadel käisin bioresonantsdiagnostikas ja ühtlasi tegin ka toidutalumatuse testi. Tuli välja, et mulle ei sobi lõhe, tuunikala, nisu, viinamari, apelsin, maasikas, arahiis. Hetkel olengi gluteenivabal dieedil, kuid senimaani pole see dieet paraku erilisi tulemusi näidanud. Ometi tuleb tunnistada, et kui valgest jahust asju (burksi, saia jne) söön, siis peale seda tunnen end eriti väsinu ja loiuna. Niisiis nisujahu on minu jaoks küll kindel no-no. Siiski on mul probleeme kõhukinnisusega ja tundub, et peaaegu kõik toiduained soodustavad seda. Riis on eriti hull. 

Otsustasin siis hakata oma päevamenüüsid üles kirjutama ja proovin hakata päevas sööma viis korda, väikeste portsude haaval. Selle nädala jooksul olen ka ühe liitri kitsepiima ära joonud. Kitsepiim teeb justkui pai mu rinnakule, sest mul on tihtipeale veidi valus hingata ja rinnus on valud, ka seljas, aga peale kruusitäit kitsepiima on olemine kohe teistmoodi. Väärt kraam!

Gluteenivaba dieediga alustades oli mul hirm, et enam ei tohigi midagi süüa. Tegelikult mul väga palju piiranguid ei olegi. Üksnes koogid, tordid on keelatud, sest gluteenivabad küpsised on poes täiesti saadaval, samuti ka gluteenivaba sai. Poes peaks isegi gluteenivabasid muffineid ja koogipulbrit olema, kuid ma pole veel nii kaugele jõudnud, et neid oleksin ostnud. Gluteenivabad küpsised olid täitsa head ja eile ning esmaspäeval tegin õe toodud gluteenivabast jahust pannkooke. Täitsa mõnusad olid nad soojalt, kerge vanillise järelmaitsega.

Homme hommikul ootab mind ees shopping Maximas ja/või Prismas (pole veel otsustanud). Plaanis osta söögikraami, gluteenivabast saiast tunnen praegu päris kõvasti puudust. 

Täna sõin lõunaks gluteenivabasid makarone sulatatud juustuga ja Heinz ketšupiga. Muideks selle firma ketšup on ainus, mis ei tekita mul kõhus valusid. Tegemist on samuti gluteenivaba tootega ja ainsa ketšupiga, mida saan muretult tarvitada.

mõtted ja meenutused

Täna kohtusin esmakordselt oma uue psühholoogiga kellega ka edaspidi koostööd jätkan. Otsustasin pöörduda psühholoogi poole, sest vanadest kompleksidest ja ennasthävitavatest mõttemustritest on väga raske omal käel üle saada. Ma tunnen end küllalt hästi peale tänast esmakohtumist. Tuleb tunnistada, et pabistasin veidi enne vastuvõtule minemist. Kuid samas kripeldab mu sees tunne, et väljendasin seal kabinetis ainult poolikut tõde. Põhiprobleemi, mis mind elus tagasi hoiab, suutsin ära rääkida, aga mu lugu on liiga keeruline ja veider, et isegi psühhiaatrile kõiki detaile rääkida. Mul on tõesti nii veider ja samas traagiline elu olnud, et keegi kes seda ise pole kogenud ei oskaks seda mõista ega tõenäoliselt ka arukat nõu anda.

Siiski-siiski. Taganjärgi mõtlen, et edastasin talle veidi moonutatud infot. Rääkisin, et minu põhiprobleem seisneb alaväärsustundes, et mu õdesid on eelistatud minule ja et ma pole piisavalt armastust, toetust ja tähelepanu saanud. Selles osas on kõik õige!? Kuid alaväärsustunnet ei taju ma üksnes selle pärast, et olen kõrvale heidetuks jäänud, vaid tunnen häbi ka oma pere pärast. Ma häbenen nii ennast kui ka oma perekonda, sest minu silmis ei oska mu vanemad elada ega ka lapsi kasvatada. Julm kriitika nende pihta, ma tean, ja usun täiesti et nad on andnud endast parima, kuid nende käitumises on olnud asju, mis on minu sisse sügavaid haavu jätnud. Tahaksin olla sõltumatu ja iseseisev, et suudaksin täielikult aksepteerida enda vanemaid ja peret, nende valikuid ja elu, kuid mul raske end distantseerida oma perest ja olla täiesti sõltumatu. Ma ei ole oma perest sõltumatu, sest nemad on mu kodu ja juured. Annan endast parima, et leppida täielikult mineviku valuga ja tegelikult ma ei saa kõiges ka ju oma peret süüdistada. Mingil ajahetkel olen olnud süüdistamise faasis, kuid nüüdseks olen selle läbi elanud ja praegu keskendun aksepteerimisele ja armastusele. Olgugi, et veidi häbenen ja tunnen valu perekonna suhtes, kuid tegelikult armastan neid tingimusteta!

Kõigist vigadest hoolimata, jah, armastan oma pere kogu südamest. Olen neile tänulik näiteks selle eest, et nad ei ole sundinud mind minema kuhugi raskele tööle, vaid olen saanud aastakese puhata ja lihtsalt olla. Ilma suuremate etteheideteta on nad lasknud mul jääda koju ja olla niinimetatud muidusööja, ilma midagi vastutasuks tahtmata. Noh, ma ise teeksin seda samuti ju oma lapse heaks ju tegelikult, aga sellegipoolest olen neile tänulik.

Nüüd, sügisel, kui oma õpinguid jätkan ja kodust välja kolin, hakkan ma kodus käima just nii tihti, et minu ja vanemate vahel tülisid tekkida ei jõuaks. Mis tähendab seda, et liiga tihti ma seal käima hakata ei saa, kuid kõige tähtsam on see, et nad vähemalt olemas on ja et ma orvuna üles kasvama ei pidanud. See oleks ju veel hullem olnud!

Hetkel meenus midagi, mis haiget teeb. Kui väiksena kommi näppasin või ka veidi suuremana võtsin köögist midagi, mis mingil põhjusel ema jaoks säilitamist väärt oli, sattusin (ja satun) halastamatu kriitikarahe alla. Ema on nimetanud mind vargaks, isekaks, vastikuks inimeseks jne. Kuid mul on olnud nälg! Ja ma pole osanud endale ise maitsvat einet valmistada nendest ainetest, mida ma võinuks võtta (samas kunagi ei tea mida tohib võtta ja mida mitte). Kui sõimu hakkas tulema, siis hakkasin vastu ja teesklesin, et see õiendamine ei lähe mulle korda. Kuid tegelikult läks ja jättis sügavaid jälgi. Tagajärjeks on see, et tunnen end täna justkui halva inimesena. Vargana, isekana... just sellena, kelleks mind nimetati. Ma tean, et tegelikult olen hea ja mõlemad, nii mina kui ema oleme eksinud oma teadmatuse tõttu, kuid see mis on olnud, see on jätnud omad jäljed.

Miks ma end veel süüdi tunnen... Mul on selgelt meeles üks olukord, kui olin väike tüdruk ja ema vihastas mu peale ning ütles, et: "Näe, sinu pärast on mul kortsud näkku tekkinud, oled nüüd õnnelik??". Ema oli tollal kolmekümnendates. Ja ma siiralt uskusin, et need kortsud (need olid naerukortsud, muide) on emal sellepärast, et olen talle niivõrd palju muret ja kannatusi tekitanud.

No ja "aegumatu klassika" ehk kirss tordil on loomulikult see, kuidas ema mulle rääkis, et tal vähk on ja et ta surema hakkab. Kohutav! Valus! Nii valus oli lapse hingel sellise jutuga toime tulla. Ma ju uskusin teda ja ma tean mida tähendab leinata, sest oma lapse mõistusega proovisin end juba harjutada mõttega, et varsti mul enam ema ei ole. Aastaid hiljem sain teada, et see oli ema katsetus mind "taltsutada" või "rahulikuks muuta", kuid väidetavalt oli tal tõesti halb enesetunne ja ta arvas et tal on mingi raske haigus. Aga seeläbi tegi ta mulle korvamatut kahju ja nii palju haiget. Ma ei saa sellest kunagi vist üle ja siiamaani ajab nutma, kui sellele kõigele mõtlen. 

Aga ka see on teinud palju haiget, et Eestis olles räägib ema oma Soome sõbrannast enamjaolt negatiivses toonis, kuid Soomes teeb näo nagu kõik oleks kõige paremas korras. Ma mõistan teda selles osas, et peale NSV lagunemist oli Eestis raske majanduslik olukord ja Soome tuttavate kaudu sai ta palju tarbeesemeid ja toidukraami, mida siinmail polnud üldse nii lihtne endale lubada. Kuid olen otseselt tundnud, et ta on Soome sõbrannat eelistanud minule, sest ta on rääkinud sellele naisele asju minu kohta, mida ma poleks tahtnud et ta oleks teinud. Ema pole märganud Soomes olles minu valu ja üksildust, rahulolematust kogu olukorraga. Ma olen tundnud palju valu, sest võõrast inimest on justkui eelistatud minule. Ema pole kunagi midagi kriitilist öelnud sellele prouale, küll aga oleme meie, lapsed ja isa, olnud need, kelle peale kogu see pinge on välja valatud.

Põhjus, miks mul on raske teistelt inimestelt abi paluda ja seda vastu võtta on see, et ma olen näinud kuidas ema on justkui oma hinge maha müünud Soome sõbrannale, materiaalsete asjade saamise nimel. Isegi nende asjade nimel, mida ei tema ega keegi meie perest ei vaja. See osa minust vajab muutmist ja ümber tegemist, sest üksiku hundina ei jõua ma vast kuskile ning hinges vajan ma hädasti karja, kuhu kuuluda.

Valu on palju ja haiget teeb ka see, et kui ema või isa näiteks poodigi lähevad, siis ei taha nad tavaliselt mind kaasa võtta. Tunnen end kõrvale jäetuna ja haiget teeb see. Ning need süüdistused, et ma ei oska korda hoida, rahaga ümber käia jne. Kõik see teeb haiget. Liiga palju kriitikat, liiga vähe tunnustamist ja suunamist. Isegi noorem õde ei suhtu minusse just iga kord lugupidamisega.

Lapsepõlv on olnud üks paras õudusunenägu. Kuid järelikult on mul seda õppetundi olnud tarvis ja kui ma seda üle ei suudaks elada, siis poleks sellist õppetundi mulle ka antud. Mis ei tapa teeb tugevaks? Loodan väga!

Tänase, ilusa reedese päeva, tippsündmuseks kujunes mu otsus aknapesu ette võtta ja tuba ära koristada. Aeg läks kiiresti, päev möödus märkamatult. Peaaegu et libises käest. Aga aknapesuga ühele poole saamine on hea asi.

Praegu on üldse minu lemmikaastaaeg ja proovin iga päeva eest olla tänulik ning käia regulaarselt väljas jalutamas.

Täna mõtlesin, et miks mul on raske lõpuni mõista, et tegelikult oleme kõik võrdsed ja erilised. Et pole olemas "inimrämpsu" kui sellist. Soovin, et hakkaksin seda tõeliselt mõistma.

Homme kavatsen raamatut lugeda ja kui peaks hästi minema, siis ka kuhugi väljasõidule (millele ei saa aga kindel olla). Kui ilm lubab, siis rattasõidu võtan ehk ikka ette.

mida ma tahan?

Nii-nii, istun jälle arvutis ja mõtlen mida oma tulevikuga ette võtta. Peast on käinud läbi ideed kosmeetiku ametit õppida, meditsiiniõendust, turismialalt midagi, nüüd mõtlen juba Maaülikooli peale. Igal juhul üks otsus mida olen teinud on see, et lähiaastad veedan veel Eestis. Ma ei taha põgeneda oma probleemide eest kuhugi välismaale, sest tegelikult kannan neid ju endaga kogu aeg kaasas ükskõik kus ma ka poleks. Tartu korteri tuunin enda maitse järgi üles ja muudan selle meeldivaks pesaks, kus tunnen end tõesti hästi. Hakkan käima psühhoteraapias ja usun et eks ülikoolielu, olgugi et õppima peab palju, mõjub veidi teraapiliselt ka ise, sest mind ju ümbritsevad uued ja huvitavad inimesed, uued sõbrad ja kaaslased. Järgnevad aastad olgu mulle mälestuste kogumise aastateks, ühtedeks parimateks elus.

Kuid siiski, peale meeldiva, stiilse ja koduse kodu... mis mulle veel elus oluline on? Noh, õnn ja optimism on mulle olulised. Puhkus ja rahulolu on tähtsam, kui raha nimel rügamine, kuid küllus mulle meeldib ja pean küllusliku elu pigem õiguseks, kui millekski mille nimel peab higimull otsa ees vastumeelset tööd tegema. Võin ka lihtsat elu elades rõõmus olla, aga siiski, küllus on midagi sellist mis mulle meeldib ja mida kavatsen üha enam oma elus nägema hakata.

 Hetkel, tegelikult, elan küllaltki külluslikult. Täna kohtusin oma lähisugulastega, kullakalli vanaemaga, naerusuise tädiga ja tööka tädimehega. Toredad inimesed on ja kallid mulle. Ning täna juhtus midagi, millest eelmine kord Tartu korteris lebades unistasin. Sellest, et ema lepiks minu remondisooviga, tuleks rõõmsal meelel minuga tapeete vaatama ja oleks mu plaanidele toeks. Alles praegu, õhtul, märkan et mu soov ju täna täituski! Ma soovisin seda nii väga ja see täituski! Olen väga õnnelik ja tänulik! Järgmine samm on leida sobivad vahendid remondiks ja abilised, kellega remonti teostada. Kui lõpuks on korter mu soovi järgi ära tuunitud, olen ikka äraütlemata häppi!

Aga küllusest siiski. Et mis on minu elus hetkel külluslikku? Mul on PERE ja võimalus valida erinevate toitude vahele, soe tuba, päikselised kardinad, hea enesetunne ja tervis. Käes on minu lemmik aastaaeg ja ilmad on nii mõnusad! Mul on palju vaba aega nii lugemiseks kui niisama olemiseks. Maailm on mu ees valla! Nüüd tuleb ainult otsuseid ja valikuid hakata tegema.

Aga milline on siis olemus mul ja kuhu poole ikkagi püüdlen. Olen selline kavalpea, natuke kiusupunn aga samas siiras ja seltsiv, julge, tähelepanelik, iseteadlik. Armastan tähelepanu ja tunnen end kõige paremini, kui mind emamesilasena koheldakse, eheee. Meeldivad ilusad asjad ja lemmikloomad. Koera soovin tulevikus kindlasti saada, kuid farmipidajat ma endas ei näe. Olen liiga isetedlik, et tulevikus kellegi alamana töötada. Võin ju seda hambad ristis mingi aja teha, aga see ei ole see, mida hinges soovin teha ja mis mul kõige paremini välja tuleks. Arvan, et tulevikus sobiks mulle töö, kus saan olla ise enda tööandja, kuid kindlasti soovin ka palju suhelda ja end täiendada. Turism pakub ka huvi, õigemini mulle väga meeldib reisida ja uute ning huvitavate inimestega kohtuda. Tunnen huvi eri kultuuride vastu, eriti lõunamaiste. Kuid siiski baka teen ilmselt Eestis ära, sest ülikooliaastad saavad jätma mulle hindamatu mälestuse ning võib-olla on heade mälestuste kogumine elus kõige tähtsamgi.

Veel üks põhjus miks lähiaastatel Eestist lahkumine ei ole just parim idee on see, et mu vanaema on juba küllalt vana ja ma hakkan teda üha enam ja enam imetlema. Ta on meeletult töökas, külalislahke, sõbralik, mõistev, hakkaja, nooruslik! Soovin olla temavanuselt sama tegus kui tema. Pealegi tal tuleb sünnipäev ja mul tuleb nüüd hästi mõelda ja planeerida, mida talle kingin. Kingituse peaksin vast ise valmistama. Igal juhul jäägu mulle alatiseks meelde, et vanaema on minu jaoks alati olemas olnud ja head nõu andnud. Soovin temalt veel palju õppida, sest tal on palju kogemusi ja nippe, mida igal juhul omandada kavatsen.

Aga ikkagi, mida sügisel õppima lähen ja milline saab mu elu olema, seda teab ainult tulevik. Loodan ja palvetan, et teen õiged otsused ning et õnn ja edu jõuavad minuni. Ja ka kõigi teisteni.

ebaõnn

Ma ei saa aru miks mul viimasel ajal niiviisi viltu veab. kaks kallist elektroonikaseadet on otsad andnud, korteri remont ei edene ja olen inimestest nii eemaldunud. minu lemmik riietega juhtub pidevalt midagi.. täna sain kätte juba mitu kuud tagasi tellitud riideesemed ühelt tüdrukult ja ta andis mulle totaalselt valed ja pealegi kasutatud asjad. tööd ei leia kusagilt. mu elul puudub nagu siht ja kõik läheb ka päris halvasti. ulme!! miks küll?

Unistused...

Kuigi öeldakse, et õige on elada SIIN ja PRAEGU, siis sellegipoolest pööran pilgu praegu ettepoole... :)

Ma sooviksin, et mu toas saaks läbi viidud remont, et tuba oleks täpselt minu maitse järgi ja täpselt selline nagu seda ise soovin. Kodune, mõnus, hubane... Paraku ema on sellele tuliselt vastu ja see teeb mind väga kurvaks. Kuid sellegipoolest, Tartu korteri tuunimisega ta oli nõus ja vaimu silmis on mul juba visioonid olemas, milline see korter olema saab. Koridoris on looduslähene linoleum ja magamistoas mõnus uus puitparkett. Köögi akena ees on ilusa erksavärviline kardin ja lahe klaaspilt seinal. Magamistoas on valge tapeet ja erkoranžid kardinad. Keset tuba laiub master bed mille peal asetsevad erksavärvilised dekoratiivpadjad. Toas on märgata erksust, optimistlikku ja elujaatavat atmosfääri. See on justkui vikerkaarelapse paradiisituba. Vot selline on minu tuba!

Natuke inspiratsiooni ka...

Meie iidset minevikku meenutades.

Umbes 13 000 aastat tagasi juhtus Maal midagi väga dramaatilist, mis viis inimkonna allakäiguspiraalile. Meie tänapäevane elu, meie tehnika, toitumisharjumused, käitumismustrid on kõik mõjutatud tollest traagilisest sündmusest. Kunagi olime palju arenenumad, teadlikumad, intuitiivsemad kui praegu. Inimkonna langus meenutas sõna otseses mõttes langust, langemist läbi erinevate dimensioonide ja teadvustasandite. Jõudes 3mandasse dimensiooni leidsid muutused aset nii inimeste füsioloogias, kui mõtteviisis. Inimeste meetod praanat - universaalset eluenergiat - hankida muutus kardinaalselt. Praana on inimesele olulisem kui õhk, vesi, toit ning ilma universaalse eluenergiata ei saaks me kuidagi moodi eksisteerida.


Atlantise ajal oli praana hankimine seotud elektromagnetilise energiaväljaga inimkeha ümber (Mer-Ka-Ba väli).
Kõik energiakujundid meie kehas on geomeetrilised ning tähtsaim neist on täht-tetraeeder (kolmemõõtmeline Taaveti täht) nimega Mer-Ka-Ba.


*Milline on Mer-Ka-Ba väli? 

Koosneb kahest omavahel ühendatud tetraeedrist, mis moodustab täht-tetraeedri. Ülespoole suunatud tetraeedri tipp ulatub käelaba pikkuse võrra pealaest kõrgemale, allapoole suunatud tetraeedri tipp paikneb  käelaba pikkuse võrra jalataldadest allpool. Mõlemaid tippe ühendab omavahel toru, mis ühtlasi ühendab ka kõiki tšakraid. See toru on justkui klaasist toru, mis kiirgab valgust. Vanasti voolas praana läbi käbinäärme.


*Kuidas funktsioneeris see toru enne Atlantise langust?
Praana voolas inimestesse mööda seda toru samaaegselt nii ülalt kui ka altpoolt. Kaks praanavoolu kohtusid tšakrate sisemuses.


*Milline on käbinäärme roll inimeste arengus?
Käbinääre mõjutab tohutult teadvuse arengut. Kunagi oli ta inimestel pingpongi palli suurune, kuid nüüdseks on käbinääre kahanenud hernetera suuruseks. Inimesed on unustanud, kuidas teda kasutada.


 *Milline on käbinäärme välimus ja funktsioon?
Käbinääre meenutab justkui silma. Ta on ümmargune, tema ühel pool asub avaus ning selles avauses paikneb lääts, mis fokusseerib valgust. Seest on õõnes ja sisaldab värviretseptoreid. Käbinäärme peamine nägemisväli on suunatud üles taeva poole. Käbinääre suudab näha kõikides suundades 90-kraadise nurga all, just nagu meie silmadki. Nagu silmad ei suuda vaadata selja taha, nii ei suuda käbinääre vaadata maapinna poole. Isegi praegu, kui käbinääre on kahanenud tohutult, sisaldab ta endas kõiki algseid püha geomeetria elemente ning teadmist, kuidas Reaalsus täpselt loodud on. See teadmine on olemas meis kõigis, igaühes meist.


Peale langust kaotasime oma mälu, varasema kõrge teadvuse, ning hakkasime hingama läbi nina ja suu. Varasemalt võtsime praanat vastu läbi käbinäärme, kuid peale langust enam mitte. Teistmoodi hingamine tekitas ka teistmoodi teadvuse ning toimus polariseerumine, langemine duaalsuse lõksu. Me hakkasime tundma eraldatusetunnet ning me unustasime, et tegelikult oleme kõik ÜKS.

Viimase nädala jooksul olen saanud nii mitmegi valupunkti poolest südant kergemaks. Olen saanud suurema valu välja nutta, aksepteerida, sellest läbi minna. See tunne on olnud vägagi vabastav:) Ometi on mul selliseid asju hingel, millega oleks vaja tegeleda ja kui see on mulle vajalik, siis küllap leian ka mooduse minna psühhoteraapiasse.

Unistan hetkel Tartu korteri remondist. Paneksin magamistuppa valge tapeedi, mis annaks toale juurde ruumikust ja valgust, akendele lisaksin erksavärvilised ja elavad kardinad ning keset tuba laiuks suur ja pehme voodi, kus hakkan magama kõige magusamat und.

Tartus hakkan ametit õppima. Joogat praktiseerima. Reikit õppima. Teraapias käima. Korteri atmosfäär saab olema õhuline ja meeldiv. Mul saab olema minu enda käe järgi sätitud ja voolitud pesakene. Soovin seda väga!

Viimasel ajal on nii Youtubes kui raamatus mida hetkel loen, hakanud mulle silma nimi Thoth. Tegu on vägeva olendiga kes on, võib öelda, Maa ajaloo kroonik. Hakkan raamatut suurema hoolega uurima ja vajalikke märkmeid tegema, et omandatud teadmised minus paremini settiksid.

Minu tänase päeva moto on "Speak your truth". Proovin rääkida rohkem ENDA tõde, isegi kui teised seda ei aksepteeri või selle üle nalja heidavad. Valedeks pole enam minu elus ruumi.

mida matahan?

Hetkel kaalun sügisest minna õppima lasteaiakasvatajaks. Kas see on see, mida ma hinges soovin? Hetkel - EI. Hingepõhjas tahan olla 100% terve, omada terveid suhteid ja käia erinevatel pidudel, üritustel, kinodes. Kanda lahedaid riideid ja minna NAERDES läbi elu:) Mul on unistusi küll, aga peaksin neid kraadivõrra realistlikemaks voolima.

Tuleviku töö peaks kindlasti võimaldama inimestega suhelda.
Vajan suhtlemist nagu õhku :))))

tunnen end paremini

Täna siis esimene pool päevast olin närviline ja ärevil, teine pool päevast rahulikum. Käisime onu sünnipäeval ja sõime head-paremat:) Millele olen mõtlema hakanud on see, et üks kutt kellega kunagi sebisin... et ma ei ole teda senimaani vääriliselt hinnanud. Alles nüüd hakkan täie aruga mõistma, milline kullatükk ta on! Väga hea inimene, kuid ega seegi ei päästa tegelikult, sest nii kurb kui see ka pole, ma ei tunne temaga koos olles, et ta mõistaks mind 100%.

5HTP on super! Tunnen end palju rohkem "paigas" olevat, peale seda paari päeva kui olen teda tarvitanud.

Mulle teeb endiselt haiget minu minevik, nii see, mis puudutas kooli kui ka see, mis puudutas peret. Selline tunne, et pere ei armasta mind ja see tunne on hulluks ajav.

Elan päev korraga ja ootan päeva, mil mu tervis on täielikult taastunud, tervenenud.

Homme saan endise klassiõega kokku. Saab natuke juttu räägitud :)

peaks nagu eluga edasi liikuma

Here I am again. Mõneti olen nagu käega löönud kõigele, mõnesmõttes jälle tahan korda saada end. Tabletid mis ma tellisin jõudsid kohale ja eile õhtul võtsin esimest korda melatoniini. Magasin kuidagi rahulikumalt, aga samas terve öö nägin und nagu tavaliselt, niisiis päris sügavalt ei maganud ka. Nii raske on leppida sellega, et mu pere ei pööra mulle tähelepanu ja et nad mind alati hukka mõistavad. See, et ma siin maailmas nagu täitsa üksi olen, see ongi kõige hullem. Ma ei tea kuidas sellest kõigest välja tulen aga loodan, et tulen.

Praegu on mul siin teekruus kõrval, joon tee ära, ja lähen magama. Rohkem polegi midagi öelda.

Ja PS. Ma vihkan kodus istumist! Olen kodukana ja räägin teistele et ahh ei viitsi kuskile minna. Tegelikult viitsiksin ja vägagi, kuid selline ebasotsiaalne olen juba 8 aastat olnud. Ma ei tea kas oskangi teistmoodi olla enam.

mis mul viga on?

Ma olen mitu-mitu aastat elanud nagu udu sees ja siiamaani mai saa päris hästi aru miks see nii on. Vahepeal on mul selline tunne, et tahaks midagi lõhkuda, kellegi peale karjuda....

VIHA. Jah, viha tunnen. Raevu, kurbust, pettumust... aga ei saa neid tundeid eriti välja endast. Settivad ja seisavad minu sees, kuigi kergem oleks, kui need lõpuks läbi elaksin ja kõrvale paneksin.

Hakkasin mõtlema, et huvitav, kui tegelikult mul ei olegi maos mingit bakterit ja mul pole sees mingit põletikku, vaid ainus probleem mis on, on ärevushäire ja sellest tulenevad ka kõik teised hädad? Kui nii, siis kuidas ma sellest ärevusest üle võiksin saada?

Tellisin endale mitmesaja euro eest ravimeid USAst (siin on osad neist retseptiravimid) ja hakkan neid varsti võtma. Arstile ma minna vast ei kavatsegi enam, abi sellest niikuinii ei ole.

Kuigi ma tahaksin omada kõiki materiaalseid hüvesid, mis maailmas olemas on, siis kõigest kõige rohkem igatsen toetuse ja armastuse järele. Ma tahan, et mul oleks palju sõpru, kes mul pidevalt külas käiksid. Tahaksin ise käia inimestel palju külas, reisida, pidutseda, teha hulle asju, elada elu kogu selle erksates värvides. Soovin hästi intensiivselt end välja elada ning seejärel siirduda rahuseisundisse.

Ma pean enda sees rahusama selle osa endast, keda ema on ehmatanud ja hirmutanud, ning kes on seetõttu segaduses ja ei oska eluga edasi minna. Aitaks Jumal mind sellega!

Täna ongi see päev, mida viimased 2 nädalat olen oodanud. Mäletan esimest päeva mil koolitaja meid õpetas. See oli kohutav! Mulle tundus, et tegu on maailma kõige ülbema vanamehega ja ma ei mõistnud teda. Siis proovisin asja võtta rahulikult, aksepteerida fakti, et inimesed ongi erinevad ja kõigiga tuleb osata läbi saada. Täna oli viimane koolituse päev ja kui aus olla, siis koolitaja on päris tore inimene. Mul on meeletult hea meel, et sain nende nädalatega areneda ja avardada oma silmaringi!

Mis mulle veel meeldis, olid mu kursusekaaslased. Tutvusin mitmete lahedate inimestega ja sain nii koolitajalt kui kursakaaslastelt just seda laadi tähelepanu, mida ma kõige enam vajan. See andis mulle juurde ka enesekindlust, et jäädes iseendaks ja olles teiste vastu sõbralik, tasutakse sulle heldelt.

Mida tulevik mulle toob, seda on raske öelda. Aga mind ausalt öeldes ei huvitagi karjäär kui selline. Soovin üksnes, et minu elu saaks täidetud toredate ja siiraste inimestega ning põnevate reiside ja kustumatute mälestustega.

i am a little bit crazyyyyy you know

Eile keset ööd ärkasin järjekordse debiilse unenäo peale üles. Nägin, et mu ülemised hambad hakkasid sissepoole tõmbuma ja nii valus oli. Tundsin konkreetselt valu selles unenäos. Siis hakkasin meieisapalvet lugema unes (teen seda alati keset hirmuäratavat und) ja siis suutsin üles ärgata. Ja mingit valu ei olnud. Imelik, et unenäos on valus ja nii valus et nutta tahaks aga päriselt ei ole midagi viga.

Täna oli siis mu esimene koolituspäev. Üpris segadusse ajav oli. No oli. Nii palju asju, mida vaja meelde jätta laua katmise kohta ning koolitaja on ka parajalt pedantne. Loodan, et saan ikka hakkama ja lõpetan koolituse diplomiga ära ikka. See oleks tore. Teised koolitusel osalejad on minust veidi vanemad, aga tundub, et toredad inimesed.

Tänane meditatsioon on veel tegemata. Tahan nagu maruuu aus olla enda vastu. Meditatsioonis ja üldse.

Vanaema juures käisin ka. Mul on tore vanaema, kellel on kerge saksa fetiš. Ta tahab, et ma Eestisse ülikooli läheksin ja hea hariduse saaksin. Ta on väga külalislahke ja tore inimene. Mul on hea meel, et tema just mu vanaema on.

Tahaks röökida ja ringi joosta ja kedagi närvi ajada ja lolli juttu rääkida ja ja ja... ja

Oeh, ADHD varjuküljed on need. Võimetus enda ülevoolavaid ja totakaid tundeid kontrollida.

samas. ME KÕIK OLEME OMAMOODI HULLUD

tänane päev

Täna tegin veidi trenni. Pool tundi hularõnga keerutamist, peale mida siis tegin natuke hantlitega harjutusi, kõhulihaseid, seljalihaseid... Ja avastasin, et trenni isu kaob mul ära siis, kui mõni harjutus liiga lihtsaks muutub. Peale trenni oli meeletult hea tunne:) Hiljem käisin rookisin natuke lund ja jalutasin pool tunnikest. Täitsa mõnus oli.

Minu hinges närib soov üha enam ja enam tähelepanuta jäetud tundeid ning emotsioone tervendada. Mul on soov saada milleski väga heaks, meisterlikuks. Hetkel tunnen, et see võiks olla sport. Tahan endale trimmis, vastupidavat ja tervet keha.

Homme on esimene koolituse päev, kuhu ma lähen. Kaheksa tundi koolitust... päris pikk aeg, ja nii 10 päeva järjest. Natuke on ärevus sees...

Täna siis tegin sellise komplekti. Täitsa hea oleks sellise outfitiga trenni teha ;)

enda eest põgeneda ei tasu

Täna hommikul, kui ärkasin, alustasin oma päeva raamatuga "Minu London". Kui autor Anu kirjutas seal kuivõrd üksteise otsa on Londonis elamud ehitatud ja kuivõrd harva saab seal kontakti rahuliku ja loomuliku loodusega, siis hakkasin mõtlema, et äkki on mu kinnisidee Eestist ära sõita ei ole mitte himu uute maade avastamise järele vaid soov põgeneda iseenda eest?

Siin kodus on mul tegelikult kõik olemas. Okei, tahaksin enda tuba remontida ja muuta seda selliseks, et seal oleks tunda minu hingust ja minu olekut. Luua päris oma pesake, armas toakse, kus tunnen end kurja välismaailma poolt kaitstuna. Siiamaani on mul enda tubadega olnud kurvad kogemused. Polegi sellist rahupaika toa näol kogenud, nagu oleks tahtnud.

Siin, kodus, on meil metsatukad ja ilus loodus. Ilusad majad. Rahulik külake, aga mitte liiga külakolgas. Iseenesest meeldiv koht. Mispärast ma siis tahan välismaale minna? Parema palga pärast? Teeksin mõned aastad lihtsat ettekandjatööd, ostaksin endale hunniku riideid ja tuleksin Eestisse tagasi? Ilmselt küll. Aga kas see on siis see, mida ma TEGELIKULT tahan?

Hakkasin mõistma, et põhjus miks siit nii väga ära tahan peitub selles, et tunnen häbi enda mineviku pärast. Tunnen häbi, et lapsena olin küla must lammas, suuremad lapsed minust väga lugu ei pidanud. Jah, mul oli parim sõbranna siin, ilma kelleta oleks mu eluke veelgi kibedam olnud. Aga temaga katkesid meil suhted ära siis kui 12 sain. Elasin seda valusalt läbi ja osa sellest valust kannan praeguseni endaga kaasas. Mul on tänase päevani natuke kõhe minna õue, justkui häbi on. Enne välja minekut ajan pea demonstratiivselt püsti ja panen väheke paremad riided selga, et võimalikult väärikas välja näha ja varjata enda sisemist ebakindlust.

Täna mul meenus üks olukord, kui minust 5-6 aastat vanem tüdruk, kes elab ka siin kus minagi, valetas poistele minu kohta ja peale mida mind veelgi enam hakati mõnitama ja alandama. See hetk on mulle meelde jäänud ja teeb haiget.

Eesmärgiks on sõlmida rahu minevikuga ja kõigega, mis lapsepõlves siin toimus. Tõenäoliselt ei hakka ma tolle tüdrukuga, nüüd juba naisega, kunagi sõbrustama (mis võiks ju aidata mul talle andestada ja minevikul minna lasta), aga hinges andestan talle ja proovin ka sellest häbist üle saada, et ma üldse andsin põhjust ennast mõnitada ja alandada. Ju ma siis ikka olin teistele pinnuks silmas ka.

Täna plaanin tuba koristada ja eemaldada sealt asjad, mida ma ei vaja.

praen end omas mahlas

Täna tunnen end mitte nii väga hästi. Uimane veider olek, kuid sellele on veelgi lisandunud tavapärasest melanhoolsem ja kurvem tuju. Eks sellepärast, et olen täna väga tegevusetu olnud ja suurem osa ajast üksi veetnud. Ma ei ole just tugevaim üksilduse taluja.

Mind teeb kurvaks ja paneb imestama, kuidas suudavad inimesed olla mitte avatud. Mulle meeldiks, kui kõik oleksid ausad ja avali, nagu avatud raamatud. Ma elaks nagu valel planeedil, nii raske on siin.

Praegu istun ja joon raudrohu-piparmündi teed. Piparmünt nimelt, on üks mu suuri lemmikuid! See teeb mu olemise alati rahulikumaks ja mõnusamaks.

Suured teejoojad on ka inglased ning Inglismaast ja inglastest rääkiv raamat "Minu London" on mul hetkel öökapil. Mõned peatükid juba loetud ja tundub põnev. Ootan põnevusega seda hetke, kui mul endal õnnestub Inglismaa pinnale oma jalg tõsta. Mulle meeldib briti aktsient, Londoni street fashion ja üllatus-üllatus, inglise mehed. Väike shopping Suurbritannias oleks ka väga lahe. Heheee.

Praegu on mul kerge loomingu hetk peal. Tunne, et võiks mõned tunded endast nagu kannust välja valada. Eks näis, kuhu oma loome hetke täna suunan.

Vaatasin enne oma pilte, mida on arvutisse väga palju kogunenud ja mõtlesin, et miks ma proovin sulanduda massi ja olla selline, nagu on "olla õige". On aeg muuta seda ja isikupärastuda, halle kivinägudega tuimasid tükke on juba piisavalt. Milleks veel ühte klooni vaja?

Minus on nii palju armastust, mida keegi ei näe ja mida teistele vastuvõetavalt väljendada ei oska. Tahaksin kallistada inimesi ja rääkida kõigest ja ausalt ja kõik võiksid saada olla need, kes nad on.

Tänaseks vist ongi kõik.